Hea meetod

Olin enne kaitsmise algust vannis. Üks teadlane oli mõõtnud just protsenti, kui palju asju on valesti. Nüüd tahtis ta, et mina aitaks sama mõõta. Selleks pidin hoidma mõõteriista vannivees püsti. Teadlane ise läks ära. Hoidsin mõõteriista püsti, aga vahepeal vajus ta mul natuke viltu, nii et tulemus ei saanud tulla täpne. Lootsin, et valesti olevate asjade protsent on vähenenud, aga eriti mu lootus ei täitunud. Protsendiks tuli 102. Teadlane ise oli saanud 104. Märkasin seina peal kolme ussi, kes olid tulnud minu küljest. Võibolla need olid solkmed. Sellepärast mul siis eile hingetorus halb tunne oligi olnud. Minu nahal oli veel hulk väiksemaid usse. Tahtsin vannist välja tulla, aga ei saanud, sest vannitoas tõsteti musta pesu. Ma ei tahtnud ennast ilma riieteta väljaspool vett näidata. Lõpuks ei jõudnud ma ära oodata ja tulin ikkagi veest välja, kuigi uks oli ka pärani. Hakkasin keset tuba riidesse panema. Olin vanglas olnud sada aastat ja selle ajaga oli väljas paljugi muutunud. Üks sokkidest läks jalga tõmbamisel puruks. Mulle öeldi, et eeskiri nõuab, et siis tuleb ära visata mõlemad selle paari sokid. Mina viskasin ainult ühe soki. Ütlesin, et mõlema soki äraviskamise reeglit võivad täita Euroopa Liidu pooldajad, aga mitte Euroopa Liidu vastased.

Hakkasin lugema ühe vana aastakäigu "Loomingu" numbrit, nii et kirjutasin iga lehekülje kohta üles ühe küsimuse. Mul oli plaanis lugeda samal moel ka "Akadeemia" numbreid. Ütlesin, et selle meetodiga on võimalik kõik asjad läbi lugeda. Ma ei teadnud, miks ei võiks ma vanade numbrite asemel lugeda uusi. Hakkasin mööda kõnniteid uisutama. Mul oli vähe praktikat ja seetõttu tundsin ennast ebakindlalt. Tulevikus pidi asi paranema. Eriti hirmus oli mäest alla sõita. Üks jalgrattatreener pani minu maha kukkunud jalgratta lukku, nagu ta ise ütles. Nõudsin, et ta selle lukust lahti tagasi teeks, aga seda ta ei teinud. Kui hakkasin ratta kruvisid keerama, siis selgus, et see siiski ei olnud lukus ja sain kruvid oma jõuga lahti. Ütlesin, et ma teadsin, et see mees võis valetada, sest vahel inimesed valetavad. Tänu minule leidis Tõnu üles mõned vidinad, mis vahepeal olid kadunud olnud.

Klaus ja teised nooremad vennad mängisid lauamängu. Nad ütlesid, et mängivad täppi. Mina parandasin, et mitte täppi, vaid kabet. Aga siis vaatasin, et mäng on siiski kabest erinev. Vaatasin, et Klausi vastane saaks serval läbimurde teostada. Aga enne selle teostamist viskas Klaus keskliinidel kolm oma nuppu esimesele reale tammi. Seejärel hakkasid esimesele reale tammi minema lauaservas ka vastase nupud. Ütlesin Klausile, et ta ei saanud kohe tamme peale panna, nupp ei saa üle ühe ruudu korraga edasi minna. Ütlesin, et ma hakkan koguma kompromiteerivaid andmeid. Lisasin, et saab erinevalt rääkida - üks võimalus on rääkida kompromiteerivate andmete kogumisest, teine võimalus spordivõistluste tulemuste jäädvustamisest. Klaus oli nõus. Erinevate taskukarpide nupud olid kõik omavahel segamini läinud. Hakkasin ühte karpi kokku koguma oma kabenuppe. Selle järgi oli neid kerge eristada, et minul olid valgete nuppude asemel punased. Aga mustad olid kõikides komplektides ühtviisi mustad ja nende eristamiseks tuli väga peent vahet teha. Taskumalenuppe oli ainult üks komplekt ja neid oli kerge eristada. Kapis oli kaks kohvipurki. Ühes neist olid kopikad. Varem oli neid seal olnud ääreni, aga nüüd millegipärast ainult pool purki. Teises purgis pidid käima mõttemeistri nupud. Leidsin ühe liivakühvli, millel oli palju liiva küljes. Mõtlesin, et kui ma lapsena paistsin silma selle poolest, et istusin palju liivakastis, siis nüüd võiks ma jätkata samalaadset tegevust pikalt malelaua taga istumise näol.

Olin teel koju. Jäin seisma kesklinna bussijaamas. Tuli üks buss. Kuigi see oli vähendatud suuruses, tundus ta olevat õige liin. Aga kuna mul piletit ei olnud, siis loobusin peale minemast. Möödus rühm inimesi, kes kõik vaatasid minu poole. Ma nägin neid väga uduselt, seetõttu ei olnud ma kindel, kes nad on, aga nad tundusid olevat perekonna liikmed. Mulle võis pidavalt tuttavaid vastu tulla, aga mul oli nägemine nii kehvaks läinud, et ma ei tundnud kedagi ära. Ma ei näinud isegi enam liiklusmärkide pealt numbreid. Üle tee sain siiski minna, sest sellest sain aru, mis värvi tuli fooris põleb. Läksin ühte majja, kus laual olid väiksed paberilehed, millele olid välja trükitud minu raamatu illustratsioonid. Need olid poes sellistel lehtedel raamatust eraldi müügil. Bristol ütles, et poes on need vist läbi müüdud ja ta viib neid poodi juurde. Sellega ei olnud ma rahul, sest teist korda neid enam läbi poleks müüdud. Pealegi olid need paberid kortsus. Minu raamatu tekst oli avaldatud ka "Loomingus". Mina polnud käsikirja "Loomingule" saatnud ja ei teadnud, kes seda tegi. Mulle polnud korrektuuri ka saadetud. Raunale "Loomingus" avaldamine arvatavasti ei meeldinud, sest see vähendas raamatu enda läbimüüki. K. Sander luges "Loomingu" numbreid läbi ja võis seetõttu olla lugenud, et raamatus on temast juttu. Ma ei teadnud, kas kogu raamat mahtus ära ühte "Loomingu" numbrisse või taheti seda avaldada läbi kahe numbri. Viimasel juhul võibolla loobuti teise poole avaldamisest, kui nähti, et tekst on juba eraldi raamatuna ilmunud.