Igal laupäeval

Mängisin päevakeskuses kiirmaleturniiri. Kõiv andis neile vastasetele mänguta punkti, keda ta liiga tugevaks pidas. Sealhulgas loobus ta minuga mängimisest, kuigi ma olin talle piisavalt kaotanud. Ka mõni teine osavõtja jättis osa mänge mängimata. Algas tugev äike. Püüdsin aknast kaugemale nihkuda, sest äike oli ohtlik. Aknast eemaldumine ei olnud nii lihtne. Üks vendadest näitas, et tal on ühest sõrmest üle poole küljest tulnud. Küsisin, millal see juhtus. Ta seletas, et eile poes olles lõikas endal kogemata sõrme otsast ja kõndis lihtsalt poest välja. Ütlesin, et kui ta oleks õigel ajal traumapunkti läinud, oleks talle sõrm otsa tagasi õmmeldud.

Oli laulmise tund. Õpetaja R. Leppoja käis ringi ja kontrollis, kas kõigil on olemas lugemispäevikud. Mul oli see õnneks olemas. Olin seda alustanud aastal 1986, vahepeal pooleli jätnud ja hiljuti jätkanud. Vahepealsetele lehekülgedele olin kirjutanud muid asju, aga neid õpetaja õnneks ei vaadanud. Pidime hakkama vaatama filmi. Selleks tõid kolm vene poissi kohale suure ekraani ja mitu selle juurde kuuluvat aparaati. Kui kõik oli kohal, ütles õpetaja, et nüüd tuleb juhtmed ühendada. Ta tahtis seda teha ise, aga võis teha valesti, seetõttu oli siiski vajalik, et juhtmed ühendaks need poisid. Läksin kooli õuele kus mängiti jalgpalli nii poiste kui ka tüdrukute osavõtul. Vaatasin pealt ja mõtlesin, et jalgpallis tulevad sooerinevused liiga selgelt esile. Minu mängu poleks tüdrukud hinnanud, sest ma mängisin ise rohkem nagu tüdruk. Üks pealtvaatajatest tundus olevat Mari S. vanem õde. Tema enam meie koolis ei käinud, sest ta oli nii vana. Aga võibolla oli tegemist hoopis Mari noorema õega. Ma ei teadnud, kas tal on noorem õde.

Kohtusin linnas Klausi ja veel mõne inimesega. Pidin täna saama töö eest stipendiumi. Lähenes see kellaaeg, mil see pidi välja makstama, seetõttu läksin edasi. Nägin kahte poissi, kes nooremana olid tänaval saia kerjanud. Nüüd sõitsid nad enda valmistatud keeruliste sõjamasinatega. Jõudsin meie madalasse majja natuke enne sünnituse algust. Eelmisel sünnitusel oli lubatud pealt vaadata ainult lapse isal, aga seekord kõigil meesisikutel. Mina ei tahtnudki vaadata. Eelmisena sündinud lapse isa oli liiga abivalmis ja oli sünnituse ajal küsinud, millega ta saab aidata, kuigi see hoopis segas. Mängisime malet. Sama varianti mängiti kaks korda. Esimesel korral võitsin odakäigu abil materjali, teisel korral kordasin sama käiku, aga siis tuli sisse erinevus, et lisaks ühele vabale liinile avanes ka teine. Algul ma ehmatasin, aga siis mõtlesin, et ongi hea, minu arendus on kiirem ja võtan mõlemad liinid oma kontrolli alla. Saatsin ühte listi igal laupäeval luuletuse. Peale minu kirjutas seal ainult üks inimene, samuti laupäeviti. Kaalusin luuletuste saatmise lõpetamist. Ma ei teadnud, kas see teine inimene kirjutaks siis edasi.