Mõtted enne lõunasööki

Kirjutasin just eelmisse sissekandesse ühe unenäo juurde, mis vahepeal meelde ei tulnud. Mõtlesin täna või eile, et kõige rohkem meeldib mulle lugeda enda unenägusid ja kirjasõbra unenägusid. Aga hiljem, kui lugesin enda unenägusid uuesti, olid nad halvemaks läinud. See tuli ilmselt sellest, et ere päike paistis ekraanile ja takistas sisusse süvenemist. Võõrkeele sõnu õppides hakkavad nad tavaliselt meelde ka jääma, aga ühel õhtul õppisin unisena ja siis ei jäänud kuidagi. Hommikul vaatasin samu sõnu uuesti ja siis tundusid nad olevat juba paremini peas kui õhtul õppimist lõpetades. Koolis inglise keele õpetaja tegi arvatavasti vea, kui nõudis, et me kõiki hääldusi välja ei kirjutaks. Kui oleks kirjutanud, siis võibolla mulle poleks keskkoolis öeldud: "tõlge viis, hääldus kolm". Seda tsitaati olen varasemates sissekannetes ka toonud. Hiljuti nõuti mult ühe sissekande muutmist. Varem olen ise pakkunud, et võin mõne unenäo kustutada, aga seda pole soovitud. Seda on küll kritiseeritud, et miks ma üldse unenägusid üles kirjutan. Aga igat asja võib keegi kritiseerida. See õpetaja, kes ei lubanud kõiki hääldusi üles kirjutada, pani mind ükskord kogemata luku taha ja välja lastes ei vabandanud, vaid ütles: "paras". Üks minu vend on öelnud, et esimene raamat, mille ta ise läbi luges, oli see, kus oli kirjutatud: Hunt, sa vana lambavaras, püssipauk on sulle paras. Kui hunt lammast ära ei sööks, sööks teda inimene. Ükskord ma küsisin, miks ei või loomade söömisega oodata niikaua, kuni nad ise ära surevad. Vastati, et ise surnud looma liha ei kõlba süia. Aga hiljem olen kuulnud lugu, et mingid hätta sattunud inimesed sõid neid, kes nende hulgast esimesena nälga surid.