Vaiguse rõduga korter

Kahte viimast pühapäeva olen tähistanud rõdul lugemisega. Ülejäänud nädalapäevadel pole ma seda teinud. Eile pärast rõdult lahkumist märkasin, et käed on vaigused. Ma ei mäleta, et mulle varem teadvusesse oleks jõudnud, et põrandalauad vaiku välja ajaksid. Need on seal põrandal juba palju aastaid.

Vaigulõhn on meeldiv, aga täna tuli kuskilt ebameeldivat lõhna. Mingit liimi või värvi lõhna. Tuli avada aken. Õnneks oli väljas soe. Vahepeal kahtlustasin küll, et rikutud õhk on väljast tulev muruniitja heitgaas, aga see arvamus paistis olevat ekslik.

Oma toas nägin viimati lendamas sääske ja vannitoas äädikakärbest. Sääske surnuks lüia mul väga kahju ei ole, aga äädikakärbseid ei tahaks uputada. Ühel hommikul lasin sääsel ka ennast verd täis imeda. Hiljem oli teises ruumis ikkagi verd täis sääsk maha löödud ja küsitud, kelle veri see on.

Täna vaatasin aknast välja ja ütlesin, et taevas on paksult pääsukesi täis, kuskil peavad neil pesad olema. Ükskord hakkasid pääsukesed vist meie rõdule ka pesa ehitama, aga jätsid pooleli. Varblasepesa on meie rõdul olnud. See oli eelmises korteris. Seal oli meil kaks rõdu ja ma pole enam kindel, kummal neist pesa oli. Natuke enne selle pesa ehitamist tõi õde rõdule kassi käest päästetud varblase, kes oli ehmatusest mõneks ajaks lennuvõime kaotanud. Pärast arvas ta ära tundvat, et pesa ehitas sama varblane. Pääsukesed käisid meie rõdul praeguses korteris.