Skaudireeglid on valed

Mina ja Henn magasime oma toas. Ema läks uksest mööda ja pani tähele, et me hüiame läbi une roppusi. Ma ärkasin, aga nagu ema oli öelnud, tuli ärkamise ja tõusmise vahel veel pikutada. Ema oli öelnud, et isa teeb ka nii. Skaudireeglites oli kirjas, et tõusta tuleb kohe pärast ärkamist. Aga see oli täiesti vale suhtumine, sest niimoodi tõusma hakates võis selguda, et tegelikult uni veel jätkub. Unenäod jätkusid ka poolunes. Mõtlesin, et tänaseid unenägusid ma üles ei kirjuta, sest need on nii segased. Kui magada teadmisega, et unenäod ei lähe üleskirjutamisele, on kergem ja parem tunne.

Jätsin koti kallaku peale ja kõndisin ise edasi. Siis tuli mõte, et niiviisi võidakse kott ära varastada. Pealegi oli mul kotis raha. Seetõttu pöördusin tagasi, et kott kaasa võtta. Aga teda oli raske leida. Lõpuks leidsin ja kõik oli alles. Libistasin rahapakki sõrme all. Varas võis kuulda sahinat. Meenutasin hiljuti toimunud Tartu malemeistrivõistlusi. Üks vastane, keda olin võitnud, ei tahtnud kuidagi meelde tulla. Olin turniiril võitnud ainult endast nõrgemaid, mitte kedagi endast tugevamat.

Ema ütles, et tal pole kunagi olnud vaimset tütart, aga nüüd on tema vaimne tütar Helina. Helina võis mõelda, et kui ta õpib minu emaga sama eriala, siis olen pärast temaga tuttavaks saamist emaga palju sellest erialast rääkima hakanud. Mõtlesin Helinale kirjutada, et täna on pühapäev, täna peaks tal natuke vaba aega olema, kirjutagu ta mulle juba täna, kasvõi paar lauset. Kaalusin ka, kas kirjutada "kasvõi üks lause", aga leidsin, et üks oleks liiga vähe. Mõtlesin, et hakkan Helinale järjest teravaid küsimusi esitama, siis lähen temaga tülli ja tahtmine talle kirjutada kaob ära, millega on probleem lahendatud.

Kõndisin mööda Tartu linna ringi. Olin kunagi kirjutanud, et telemasti on näha igasse Tartu punkti. Tegelikult igale poole teda näha ei olnud, aga lagedamatesse kohtadesse ja tema enda linnaossa küll. Praegu olingi selles linnaosas. Telemast oli Tartu kõrgeim ehitis. Tema lähedal oli teiseks kõrgeks ehitiseks kirikutorn. Jõudsin selle kiriku juurde. Selle ees istus kaks vaga näoga vaimulikku. Vanaema ütles, et üks neist on ühe meie kooli õpilase sarnane. Kirik ei tegutsenud kirikuhoones, vaid väiksemas puumajas. Läksin sinna. Ütlesin seal, et soovin laenutada ühe raamatu kahte lehekülge. Need olid järjestikused leheküljed, aga meelega valitud sellised, et nad ei paiknenud sama lehe erinevatel külgedel, vaid kahel järjestikusel lehel.