Preemia kandidaadid

Öeldi, et Eesti võidab sellepärast spordis suurriike, et Eestis on riiklik toetus spordile suurem kui kusagil mujal. Läksin kirjanike suvilasse. Seal paistis keegi olevat. Enne sisenemist koputasin. Seepeale põgenes sealt kaks võõrast meest. Nad olid põranda sisse plekiriba kohale augu kaevanud, et vaadata, ega seal varandust ei ole. Muld oli põrandal hunnikus. Sain need mehed aia ääres kätte. Nad seletasid, et arvasid, et maja on maha jäetud ja sealt võib kõike võtta. Tundsin käe peal hammustusi. Olin astunud sipelgapessa. Need mehed olid maletajad. Hakkasime otsima ideid, kuidas võistlustel paremaid kohti saada. Kui nägime apteegi ust, läksime kohe sisse. Küsisime, kas on mõnda rohtu, mis mõtlemist parandab. Meile anti selline rohi, mida võis tarvitada kõige rohkem nädal aega järjest ja üks kord kuus.

*
Peebo ütles, et paneb mind parima noore preemia kandidaadiks. Küsisin, kas ma olen veel noor, kas males tuleb noore piir hiljem kui muudel aladel. Peebo kirjutas tabelisse minu kohta andmed. Ta märkis üles ka selle, et olen avaldanud päeviku. Selle kohta tuli märkida, mitu eksemplari seda on müüdud. Peebo ütles, et nüüd jään ma preemiast ilma, sest ta märkis, et andmeid läbimüügi kohta saab kirjastusest. Ta märkis üles kaks varianti, et minu päevikut on müüdud kas 150 või 15-17 eksemplari. Võrreldes füüsiliste alade esindajatega olid need väiksed arvud. Kati S. taotles ka mingil alal preemiat, vist sõudmises. Aga tema nimi oli tabelisse kirjutatud Katia, mis ei olnud ei Kati ega Kaisa. Kati raamatu kohta ei olnud toodud müüdud eksemplaride arvu, vaid telefoninumber, kust selle arvu teada saab. Tabelis oli palju nimesid. Mõtlesin, et tegelikult on Kuusk minust noorem ja sai võistlustel rohkem punkte. Kui taotlused olid läbi vaadatud, ütles Peebo, et meie klubist keegi preemiat ei saanud, sest noorte vanus on piiri peal ja vanemad mängivad juba nõrgemini. Jürgen I. rääkis mulle, et üks tema noor sugulane loeb minu blogi ja et on ainult aja küsimus, millal selle sugulase huvide hulgas nihkub male esikohale. Ootasin, et Jürgen lisab, et ta oli sellele sugulasele kaotanud ja sugulane oli pärast mängu lõppu öelnud, et luges minu blogist, et niimoodi tuleb mängida. Jürgen küsis, kas ma partiid Karpov-Fine olen näinud. Vastasin, et ei ole. Siis tuli midagi uduselt meelde. Küsisin, kas seal kahiti midagi b5. Jürgen vastas jah. Ütlesin, et siis olen seda näinud. Alguses oli see mäng mul peas olnud.

*
Istusin tunnis. Üks õpilane kasutas väljendit, milles oli ühte ingliskeelset sõna kaks korda. See oli tuletatud väljendist, kus olid see sõna ja üks teine sõna. Vahepeal oli kasutatud seda väljendit nii, et kahe sõna asemel oli kaks korda teist sõna, aga nüüd paistis olevat alanud uus periood, kus kaks korda on uut sõna. Tundi andis Särgava. Ta jagas paberid välja, et hakataks kontrolltööd kirjutama. Ta andis kaks küsimust. Üks küsimus oli J, mis oli väljendis tarvitatud sõna algustäht. Teine küsimus oli Q, mis oli lühend sõnast pealuu ja tähendas, et tuli kirjutada inimeste tapmisest. Ma ei viitsinud kirjutama hakata, selle asemel joonistasin pealuusid. Mõtlesin, et lasen endale lõputunnistusele ükskõik kui halvad hinded välja kirjutada. Siis oleks minu kõige paremaks tunnistuseks jäänud üheksanda klassi lõputunnistus, kus mul olid viied. Inimesed võisid mõelda, et ma ei oska enam õppida. Aga selle tõestamiseks, et nad eksivad, võisin hiljem teha ülikooli sisseastumiseksameid. Ainult eksami enda pärast, mitte selleks, et ülikooli astuda. Enne sisseastumis matemaatikaeksamit oleksin matemaatika käsiraamatu iga päev läbi lugenud ja lisaks arvutamist harjutanud. Vaatasin, et minu pinginaaber Lauri K. ei kirjuta ka midagi, sest ta ei saa aru, mida küsimusteks antud tähed tähendavad. Seletasin talle. Hakkasin ka ise lõpuks kirjutama. Lauri K. istus kaugemal reas ja ütles enda lähedal istujale roppusi, et see on need asjad. Hüüdsin Laurile, et kui ta selliseid sõnu tarvitab, siis ta on ise need asjad, ükskõik mida enne tehti.