Mul on ainult kümme fotot

Klausil oli Uuel tänaval oma maja. Selle ette hunnikusse oli viidud minu pabereid, sest need ei mahtunud koju ära. Vaatasin neid pabereid ja ütlesin, et kuidas need niimoodi vihma kätte jäetud on. Seal oli ka minu fotoalbum. Ütlesin, et mul on ainult kümme fotot ja need on ka kõik vihma kätte toodud. Minu kultuurkihi paksus näitab minu isiku tähtsust. Miks ei või minu paberite asemel kodust välja visata neid raamatuid, mis raamatukogus ka olemas on? Minu pabereid pole kuskil mujal. Mööda läksid ühed võõrad poisid ja üks neist tuli neid pabereid käppima. Ajasin ta minema. Võtsin need paberid kaenlasse, et nad koju tagasi viia, ja hakkasin kodu suunas kõndima. Tõnule tuli kass kallale. Ütlesin Tõnule, et ta peab nüüd marutõve süste tegema minema. Tõnu ei tahtnud minna. Ütlesin, et see kass, kes kallale tuleb, on marutõbine. Prantsusmaal seati rünnatud inimeste kohta sisse tabel, mitu päeva neil veel on elada jäänud. Kui ma edasi kõndisin, hakkas see kass mind ennast taga ajama. Mõtlesin, et kui see kass minu paberite vahele ära sureb, siis on ta seal marutõvega koos.

*
Rääkisin, et kui ma maleturniiri esimeses voorus Kanepiga kokku lähen ja ta viiki pakub, siis ei võta ma vastu. Mulle öeldi, et siis ma kaotan. Vastasin, et kui ma mustadega olen, siis muidugi võtan vastu, sest mustadega ei ole mul lootust. Aga pärast seda, kui ma Oldet võitsin, ei võta ma valgetega enam kellegi viigipakkumist vastu, sest võin kõiki võita. Viigist ei õpi juurde. Mulle tuli meelde, et tegelikult kui keegi on viiki pakkunud, siis olen vastu võtnud. Aga Kanepi vastu ei kavatsenud võtta, vaid kõvasti pingutada. Pärast Kanepi võitmist oleks ma läinud teises voorus kokku palju kergema vastasega, arvatavasti Partsiga. Siis oleksin ma olnud esimesest mängust nii väsinud, et oleksin puhkamiseks avangus kohe ise viiki pakkunud.