Ka kodu on muinasjutuline

Viimasest "Keele ja Kirjanduse" numbrist lugesin artiklit, milles võrreldi muinasjutte ja reisimist. Kõigepealt kokkuvõte artiklist:

On öeldud, et jutukangelane on reisiv olend. Nii muinasjutumaailmas kui ka turismirännakul käitub kangelane teisiti kui tavaelus. Eesti muinasjuttudes ei ole kaugetel maadel konkreetsust, vaid neil on puhtalt muinasjutuloomus, sealt käiakse kulda hankimas või seal elavad nõiad. Muinasjutukangelane toob külastatud kohtadest kaasa tunnismärke nende külastamisest ja turist suveniire või fotosid. Muinasjututegelastele antakse kaasa imevahendeid ja turistid saavad sooduspakkumisi. Muinasjutud ja reisid sisaldavad palju valikute tegemist ja probleeme, mida tuleb lahendada. Inimesed tunnevad katsumuste järel õnnestumistest suuremat rõõmu. Muinasjuttude ja reisimise funktsioon on psühhoteraapia.

Nüüd minu kommentaar:

Muinasjuttudes reisitakse tõesti rohkem kui ma seni mõelnud olen. Aga kõigis muinasjuttudes reisimist ei toimu, või vähemalt ei reisi peategelane. Okasroosike ei reisinud, või kui, siis ainult ajas. Seitse kitsetalle ei reisinud, maja ehitavad kolm põrsakest ei reisinud, vaenelaps läks küll keskööl sauna, aga liikus selleks ainult talu õue piires, vanapaganat kohanud rehepapp ei reisinud.

Turisimireisil olles võidakse käituda teisiti kui kodus, aga tegelikult käitutakse igas olukorras erinevalt. Ka oma kodu erinevates ruumides käitutakse erinevalt. On vahe, kas olla kodus üksi või on seal lisaks teisi pereliikmeid, külalisi või röövleid.

Vanarahvas ei uskunud nõidasid elavat ainult kaugetel maadel, vaid olid olemas ka koduhaldjad, kaevuvanad, kodused kummitused. Lapsena nägin vahel viirastusi ja see juhtus alati kodus.

Paljud inimesed teevad reisil olles tõesti fotosid, aga mina nende hulka ei kuulu. Mul pole fotoaparaatigi. See aasta olen blogis avaldanud kaks minu palvel tehtud fotot, mõlemad on pildistatud kodus. Suveniiride ostmine mulle samuti eriti huvi ei paku, enne sõidan kuskile selleks, et oma raamatuid levitada.

Sooduspakkumisi reiside kohta ei pea ma muinasjuttude imevahenditega võrreldavaks, vaid mõttetuks spämmiks.

Valikute tegemine ja probleemide lahendamine seostub minu jaoks esimese asjana malemänguga, mitte reisimisega. Või ma reisin mööda malelauda? Tuleb tegeleda ka muude valikute ja probleemidega, aga parem on tegeleda nendega kodus. Reisi ajal on mõtlemine takistatud.

Katsumuste järel võib õnnestumistest suuremat rõõmu tunda, näiteks võib rõõmustada selle üle, et kannatused on möödas ja jõuab koju tagasi. Aga kui reisil olles hakkab pea valutama, siis see koju jõudes ka kohe üle ei lähe.

Reisimise võrdlemine psühhoteraapiaga on üllatav. Ilmselt see siis osade inimeste jaoks nii on, aga kui inimesel on psüühikahäireid, siis need avalduvad reisides kergemini kui kodus. Reisil olles ei pruugi öösel uni tulla, võib sõidukis istudes oksendama hakata, võib tunda hirmu liiklusõnnetuste või eksimise ees või siis süümepiinu nafta põletamise pärast. Psüühikahäiretega inimesele võidakse küll reisile minekut soovitada, aga selleks, et ta õpiks hirmust üle saama, mitte sellepärast, et reisimine oleks talle nauditavam kui kodus viibimine.

Kui muinasjuttudes tundub tõesti reisimist palju esinevat, siis palju on ka luuletusi ja laule kodust, perest, kodumaast, emakeelest ja lapsepõlvekodust.

Vanasõna ütleb, et minu kodu on minu kindlus. Kellelegi külla minnes võib kuulda soovitust, et tundke ennast nagu kodus, aga ma pole kuulnud, et soovitataks kodusolijal tunda ennast nagu reisil.