Kirikuõpetajate kodud

Peep ja Andres hakkasid malenuppe tõstma. Peep istus mustade nuppude pool. Ta oli Andresest kavalam ja tegi sellist nägu, nagu oskaks palju paremini mängida. Mina ja Rei vaatasime pealt. Ühe Peebu käigu peale ütlesin: "Odaga ei saa ratsu käiku teha. ... Ah see oli seal." Istusin eraldi malelaua taha. See juhtus klassis 302. Kui turniir läbi sai, läksin koridori. Seal rippus seinal turniiritabel. Täna olin tagumiste hulgas. Minu tulemused olid kõikuvad. Ojaste küsis mult, kui palju ma punkte sain. Täna oli ta minust ette tulnud. Läksin akna alla, kus seisis Trohhelev. Tahtsin jopi emale pessupanekuks anda ja võtsin selleks asjad taskutest välja. Tegelikult oli see jopp vist alles hiljuti pesus käinud. Trohhelev küsis, mitu telekanalit meil kodus on. Vastasin, et pikka aega oli üks, aga nüüd on jälle mitukümmend. Läksin minema ja sõitsin trepist alla. Sõitsin seina pool, mitte käsipuule toetudes. Riidehoius ütlesin Kristerile, et trepp on vist libedamaks läinud või minu jalad osavamaks, sest varem ma oskasin ainult käsipuu najal alla sõita, aga nüüd kogu trepil. Kiirus läheb vaba langemise kiirendusega järjest suuremaks. Krister vastas, et esimeses klassis äratas tähelepanu, kui aeglaselt ma trepist alla läksin.

*
Lehitsesin oma raamatut. Illustratsioonide koha peal olid lehed liiga valged ja joonistasin sinna musta pastakaga pilte juurde. Aga need täiendavad joonistused olid ainult minu enda eksemplaris. See eksemplar oli nüüd eriti väärtuslik. Mõtlesin, et panen riiulis selle kõrvale teise eksemplari, kus illustratsioone täiendatud ei ole. Täiendatud eksemplari kaaned olid natuke kulunud. Saabusid Pille ja üks vanem naine. Nad ütlesid, et ma enne kahe kuu möödumist kana ei ostaks, sest seda läheb ühe teise raamatu väljaandmiseks vaja. See tähendas, et minu järgmise raamatu väljaandmine lükkus kaks kuud edasi. Kirjastus töötas nii aeglaselt, et tegeles ainult ühe raamatu väljaandmisega korraga. Läksin tänavale ja kõndisin Kaunase puiestee Oudekki maja ette, et sellest mööduda. Minu selja taga kõndisid suured võõrad poisid. Nad kindlasti vaatasid, et ma olen täpselt samasugune nagu oma unenägudes.

*
Olin käinud koos isaga mitmel kirikuõpetajal külas ja teadsin, millised nende kodud seestpoolt välja näevad. Ühel kirikuõpetajal oli kodus vähe raamatuid. Teisel oli olemas kogu rahvuslik kirjandus - raamatud nii Pätsi kui ka Tõnissoni kohta. Tahtsin, et mul oleks kodus samasugused raamatud. Mõtlesin, et saan koolis rääkida, mida ma kirikuõpetajate pool näinud olen. Istusime klassis 302. Isa ja ema küsisid, mis selle piiskopi või peapiiskopi nimi oli, kellel me külas käisime, kui mina laps olin, midagi R-tähega. Pakkusin, et Rahamägi või Rahula. Isa hakkaski edasises jutus nime Rahamägi kasutama. Mul tekkisid tasakaaluhäired ja komistasin ühtede inimeste laua otsa. Et see ei korduks, otsustasin klassist välja minna. Koridoris hakkasin lendama. Mõtlesin, et lendan kõik korrused läbi. Aga ma ei tahtnud kuidagi koridori lõppu välja jõuda, tee venis järjest pikemaks. Mõtlesin, et võin niisama ka lennata. Kui koridori lõppu jõudsin, kallistasin ühte tüdrukut. Ta põgenes minu eest klassiruumi. Järgnevalt kallistasin veel ühte inimest ja musitasin ühte õpetajat põsele. Ärkvel olles ei teinud ma selliseid asju kunagi. Seni polnud ma unenägudes neid asju teinud, mida ma ärkvel olles ei tee, et need kogemata ka päriselt ei juhtuks. Aga täna olin kindel, et see juhtub ainult unenäos.