Tähelepanematu mäng

Maleklubis istus üks naine minu vastu. Varsti panin tähele, et ta räägib imelikku juttu. Küsisin, kas me mängisime. Ta vastas, et mängisime küll. Küsisin, kumb võitis. Ta ütles, et mina. Mina ütlesin, et aga ma ei mäleta sellest mängust midagi, mina arvasin, et tõstan niisama nuppe. Klubisse saabus Peebo. Ta hakkas vaatama läbi ajalehe aastakäiku. Ta tahtis igast numbrist ühe foto välja valida ja teise kohta kleepida. Tõnu vaatas minu joonistusplokki. Seal olid eespool vesivärvidega maalitud pildid ja tagapool joonistused. Tõnu ütles, et kõige parem on esimene lehekülg. Vastasin, et aga pintslit käes hoida on raskem. Muidu olen nõus, et värviline on parem. Ühe pildi peale langesid veepiisad ja Tõnu hakkas neid kuivatama. Ütlesin, et ta hõõrub ju niimoodi värvi laiali. Olin joonistanud ka eile. Ema oli minu kõige uuemate piltide põhjal joonistanud omapoolsed pildid, et näidata, millise päriselt olemas oleva inimesega minu pildid sarnanevad. Ühe pildi kohta oli ta joonistanud tuttava inimese foto, mida olin tõesti enne oma pildi joonistamist vaadanud. Sellel fotol oli naine, kes tundus nüüd tõesti minu pildi sarnane. Aga ise oleksin enne arvanud, et joonistan meest. Teised ema joonistatud isikud olid mulle võõrad. Isa koostas postkaarte. Ta küsis, mis on doktor Orrini eesnimi. Üks eesnimi tuli meelde, aga mina ütlesin, et see on hoopis õpetaja Orrini oma. Isa küsis nüüd emalt ja ema pakkus sama eesnime. Isa pani selle kaardile kirja ja mina ütlesin, et ma ju ütlesin, et see on teise inimese nimi. Isa ütles seepeale, et see kaart tuleb uuesti joonistada. Saabus magamamineku kellaaeg. Läksin magamistuppa. Voodi oli nüüd kaheosaline ja mõlemad osad olid minu jaoks liiga lühikesed. Küsisin, miks minu vana voodi on ära viidud. Kõrvalvoodis olev inimene vastas, et see ei olegi minu voodi. Küsisin talt, kas ta ei olegi Tõnu. Ta vastas, et ei ole. See tähendas, et olin sisenenud valesse magamistuppa. Kiirustasin välja ja ütlesin, et ma ei tea, kelle magamistuppa ma nüüd läksin.

*
Vannitoas hakkas vett tulema lisaks kraanile veel vanni külje sees olevast august. Lootsin, et selle klaasi ei ole lõhkunud mina. Aga hõõrusin oma sõrmega alles jäänud osa klaasist läbipaistvaks ja nüüd olin kindlasti mina süüdlane. See auk tõmbas Tõnu nime nimetamise peale kraanist voolavat vett ligi, aga minu nime nimetamisel lükkas eemale. Sinna oli keegi ilmselt jälgimisseadme pannud, et Tõnu kohta andmeid koguda. Kõndisin läbi Tähtvere. Mõtlesin, et hakkan nüüd pidevalt lahtiseid avanguid mängima. Selleks loen kõigepealt "Maleaabitsast" lahtiste avangute osa läbi ja järgmiseks "Avangute teooriast". Võibolla mõnele konkreetsele vastasele mängin Caro-Kanni ka. Vaatasin "Maleaabitsast" kõigepealt Ponziani avangut. Selgus, et seal oli toodud hoopis teine variant kui Puis oli mulle mänginud.