Venemaa rahvaliikumise päev

Koolimaja põhiplaan oli nelinurkne koridor. Ühte keeramiskohta olin pannud üles maleteemalise võrgulehekülje. Seal oli ühe maletaja nimi, kellel oli hiljuti juubel olnud. Seda nime oli otsingumootoriga otsitud üks kord. Tutvustati veel mõnede poliitikute sõnavõtte, kes olid Eesti Kongressil sõna võtnud. Samal ajal toimusid rahutused. Klaus ütles, et olukord on muutunud, neist poliitikutest on järel ainult lödi. Aga varsti sain teada, et nad on siiski veel elus. Mängiti maleturniiri. Kelladega oli probleeme. Osad kellad olin teinud ise, aga kõik ei tahtnud neid tunnistada. Kelladel ei olnud võimalik täpselt vaadata noole kukkumise hetke, vaid aja läbisaamist sai ainult umbes arvestada. Mõned tahtsid Tõnissoni teeneid Eesti iseseisvumisel alla kiskuda, et sel ajal oli ta alles poiss, nagu tema vennadki, ja nad kõik rääkisid veel lapse juttu. Tõnisson vaidles vastu, et kuigi ta ei olnud eriti vana, oli tema jutt sisukas. Tolleaegsetest sündmustest rääkiva koguteose kaanel ongi sellepärast tema nimi, et tema osa oli kõige suurem, kuigi raamatu sisus ei ole seda rõhutatud. Sel päeval, kui Tõnisson läks Pärnust Tartusse, oli ühtlasi Venemaa rahvaliikumise päev, mistõttu maanteel liikumine oli raskendatud, sest venelased tulid karja kaupa sipelgatena vastu. Liikluse ummistatuse tõttu oli raske läbi viia valimisi. Aga valimiste läbiviimiseks kasutati venelaste enda lennukeid, mis loopisid lendlehti alla. Neilt hakati viskama ühtlasi ka eestlaste valimissedeleid.

*
Kõndisin lasteaia aia kõrval. Aia ääres oli sipelgapesa, mis asus augus ja oli tavalisest õõnsam. Üks võõras mees küsis mult kahte krooni. Ma ei tahtnud seekord anda. Ta hoidis mul sõrmest kinni, et kui ma ei anna, siis ta saab mulle haiget teha. Aga ma ei andnud ikkagi, mõeldes, et väga valusalt ta vast ei julge haiget teha. Mees ütles, et kui ma annan talle kaks krooni, siis ta annab pärast kaheksa krooni vastu. Vastasin, et mul pole seda kaheksat krooni vaja. Lõpuks andsin siiski kahekroonise. Mees uuris seda pikalt vastu valgust ja andis siis kümnekroonise vastu. Mõtlesin, et võibolla see on valeraha. Tema kontrollis minu antud raha sellepärast, et ise valeraha levitades kahtlustab seda ka teistest. Siis peaks tema antud raha ka uurima, kas sellel on vesimärgid. Aga ma ei tahtnud mehe enda nähes uurida. Läksin maleturniirile. Seal oli minu vastaseks Rauk. Kirjutasin protokolli mõlema perekonnanime. Rauk tuli laua juurde minust hiljem ja ütles, et ma levitan valeandmeid, tuleb kirjutada mängijate täisnimed. Ja et ma olen äärmuslikel lehekülgedel ka seda teinud. Viimases lauses ma polnud kindel, sest seda ma hästi ei kuulnud. Võibolla oli olemas keegi kuulus inimene, kellel oli temaga sama perekonnanimi, aga teine eesnimi. Ainult et ma ei teadnud, kes see on. Kandsin protokolli nüüd ka eesnimed. Mul olid veel kõik muud andmed peale nimede kirjutamata. Järgmiste vastaste puhul ma ei kavatsenud eesnimesid kirjutada, sest keegi teine seda ei nõudnud. Protokolli kantud nimed olid vaevuloetavad, sest protokoll oli vaigune. Ütlesin, et siia ei saa ju kirjutada.