Tõnu sünnipäev III

Meelval alanud Tõnu sünnipäevapidustused jätkusid Tartus sugulastega.

Mina ja isa küsisime Tõnult mõlemad, millal ta meie raamatute kujundused valmis teeb. Tõnu arvas, et ma võin kirjutada uue peo kohta eelmisega võrdleva sissekande. Algul ütlesin, et võibolla ma uuest peost ei kirjutagi, sest mul kirjutamismaterjali jätkub.

Vanaema küsis mult, kuidas mina elan. Selle peale rääkisin kõigepealt oma maletulemustest ja seejärel klassikkokkutuleku organiseerimise ülesande saamisest. Et mina tahan seda läbi viia koolis, aga mõned peavad kohvikut paremaks. Vanaema arvas, et õigem on teha koolis. Seal oli peetud ka minu hiljuti surnud õpetaja matuseid.

Vanaema rääkis, et oli näinud kuskil siiami kassi. Mina nägin neid lapsena, aga enam pole kusagil kohanud. Minu teadmiste järgi on need kurjad kassid, aga vanaema ütles, et tema kohtas väga sõbralikku. Ta ütles, et on loomadega liiga julge olnud. Kui rääkisin, et sain teada, et hobustel võivad silmad kinni külmuda, siis seda ei tahetud hästi uskuda.

Tõnise ja Joosepi kohta räägiti, et nad käivad sama lapsehoidja juures, kus on neli last. Tõnis ja Joosep pidavat seal mängima omavahel, aga mitte teiste lastega, kuigi nad ei ole vennad, vaid onupojad.

Nagu Meelvalgi, huvitasid Joosepit ka Tartus Tõnise kummikud. Seekord pani ta need endale ise jalga, ainult et valesse jalga. Kui eelmine kord läksid nad kummikute pärast tülli, siis nüüd Tõnis ei protesteerinud. Aga ühel hetkel lükkas Joosep Tõnise pikali. Nad kukuvad või löövad ennast ära üldse sageli.

Kui Tõniselt küsiti, kus Simo on, siis ütles ta Omo. Kui küsiti, kus Tõnis on, ei näidanud ta seekord enda peale, vaid endast kaugemale. Võibolla sellepärast, et seal oli temast foto.