Lapsed õues

Istusin arvuti taga. Palusin abi, et ma tahan reavahetust. Mind aidati. Vahetasin klahvide tähendused ära. Üks klahv tähendas rumalust. Öeldi, et monitore enam ei tehta. Nüüd olid jälle uut tüüpi arvutid tulnud. Aga teine inimene ütles, et monitore on veel müügil. Vaatasin oma kodulehekülge. Märkasin, et ekraanipildi laiuseks on üle 90 protsendi, aga alla 100. Panin ta kõigepealt 99 peale, ja kui mõtlesin välja kuidas seda teha, siis ka sajale. Oma kodulehekülje avapildiks oma arvutis salvestasin lillepildi. Igas arvutis sai vaadata koduleheküljest erinevat varianti.

*
Minu vennad ja Kerstin mängisid minu praeguse maja nurgal palli. Nad mängisid sellist mängu, et pall pidi jalalöögi järel põrkama vastu kahe või kolme erineva maja seina. Kerstinil ühel löögil põrkas ainult ühe maja vastu, aga tal oli teine löök veel. Ütlesin, et see mäng peab olema siin välja mõeldud, sest igas kohas ei paikne majad niimoodi, et kolme seina vastu põrkamine on võimalik. Kaunase puiesteel ei mängitud seda mängu, vaid viit miinust, kus peab põrkama ainult ühe maja seina vastu. Mul tekkis küsimus, mitu punkti siis saab, kui pall läheb aknasse. Läksin naaberhoovi mänguväljakule. Seda oli muudetud. Seal oli üks väike poiss. Ütlesin talle, et kui mina siin mängimas käisin, oli kõik teist moodi. Ta küsis, millal mina siin veel mängisin. Vastasin, et kümme aastat tagasi. Poiss ütles, et nii ammu. Vastasin, et temavanuse jaoks on see ammu, aga minust 60 aastat vanem inimene ütleb, et ainult 20 aastat tagasi. Minust 60 aastat vanem inimene oli 80-aastane. Küsisin poisilt, mis mänge nad siin praegu mängivad. Poiss küsis, mis mänge. Küsisin, kas nad ei mängigi mänge. Poiss vastas, et ei mängi. Läksin Kerstini ja vendade juurde tagasi ja ütlesin, et naaberhoovi lapsed ei oska ühtegi mängu.