Ümber maakera jälitamine

Juhtisin laeva. Laeva taga ujus üks naine, keda ma ajasin taga ringiga ümber maakera mööda põhjapooluse lähedast laiuskraadi. Vahepeal muutus see naine meheks ja siis ma jätkasin samasugust liikumist, et mehe eest põgeneda. Naine soovitas, et ma võiks 22 kilomeetri kauguselt põhjapoolust tulistada. Poolusel oli minu endine sõber, kes oli kurjategija. Enam ma tema sõber ei olnud, aga tulistama ma teda ka ei hakanud.

*
Sandri elektronposti aadress, mis oli vahepeal kirju tagasi saatnud, oli siiski veel kasutusel. Sander tõi ühel võrguleheküljel ära nimekirja inimestest, kes talle seoses ühe keeleküsimusega kirjutanud olid. Kirjutajate hulgas olime ka mina ja hulk teisi klassikaaslasi. Ütlesin, et mul läks tahtmine klassikokkutulekut korraldada üle, sest Sandrile on kirjutanud pooled klassikaaslased, aga mulle pole ükski. Vaatasin laulupeo fotosid. Tundsin lauljate hulgast kohe ära palju klassikaaslasi. Klaus ütles, et Merilit ei ole näha. Näitasin kahelt fotolt ühte inimest ja küsisin, kas see ei ole Merili. Klaus vastas, et Merili on selline. Ütlesin, et mina küll ei tea, milline. Selle kinnituseks, et Merili võis laulupeol laulda, ütlesin, et ta käis tantsutunnis ka, kui teised veel ei käinud. Kataloogis oli toodud ühe raamatukogus leiduva raamatu pealkiri. Märkasin, et üks sõna on vahelt puudu. Lisasin selle. Olime poes. Ema tahtis mulle osta uut joppi, põhjendusega, et minu roheline jopp lötendab. Ma ei olnud uue jopi ostmisega nõus, sest mulle meeldis just vana kanda. Aga kellegi teise mulje sellest jopist ei pruukinud olla samasugune kui endal. Läksime poest välja. Teised läksid kodu suunas, aga mina jäin ülikooli peahoone ette kirikutorne vaatama. Vaatasin neid lume peal selili lamades. Mulle tuli meelde, et vanarahvas on öelnud, et kes lume peal lamab, sellele pääseb külm sisse. Aga minu kohta see vist ei kehtinud, sest ma ei jäänud sinna ööseks magama, vaid vaatasin mõned minutid ja siis läksin teistele järele.