Endale võetud vihik

Lõppes ajalehelugemise tund. Küsisin, kas meil täna inglise keele tunniks midagi õppida oli, ma jälle unustasin õppida. Vastati, et õppida oli Step 1. Mõtlesin seda veel teha. Kõigi ainete peale kokku anti õppida nii palju, et kõike ei jõudnud. Algul arvasin, et Step 1 tähendab õpiku esimest õppetükki, aga siis sain aru, et tervet eraldi õpikut. Aga mitte meie esimese klassi õpikut, vaid ühe kaheköitelise õpiku esimest köidet.

*
Läksin klassi. Mari S. küsis mult pastakat. Mul oli neid kaks tükki, nii et sain anda. Andsin selle, mis hakkas tühjaks saama ja parema jätsin endale.

*
Istusin klassis. Minu taga istujad torkisid mind. Vaatasin selja taha. Seal istus kaks tüdrukut. Üks neist ütles, et eesti keele õpikus on peamiselt grammatika. Leidsin, et seal võiks olla toodud ka sõnavara. Ajaloo õpetaja soovis vihikuid ära korjata. Enne vihiku talle andmist hakkasin vahelt lahtiseid pabereid välja korjama. Neid oli tohutult palju. Ütlesin, et siin on vist pooled paberid. Vihikule oli sisse kirjutatud Henriku nimi, kelle oma see vihik oli varem olnud. Ta oli Tallinna minnes selle Tartusse unustanud ja mina olin selle endale võtnud. Tahtsin oma nime asemele kirjutada. Aga see ei õnnestunud ühegi kirjutusvahendiga. Ühest tuli värvi nii paksult, et kirjutatu oli loetamatu, teised tegid katkendlikku joont. Minu taga istuvatel tüdrukutel ei õnnestunud ka kirjutada. Ja kui mul lõpuks nimi kirja panna õnnestus, siis märkasin, et kuigi perekonnanimi on õige, ei ole eesnimi minu, vaid Hennu oma.