171 käiku

Mängisin maleturniiril. Läksin kokku Peeboga. Mäng sai kiiresti läbi. Küsisin meeldetuletuseks, mis käiguga ta võitis, sest üks käik enne lõppu ei märganud ma midagi erilist. Selgus, et ta oli mängu hoopis viigiks lugenud. Ta ütles, et vahepeal peab võimlemisharjutusi tegema. Kes ei tee, see ei võida. Peab pea peal seisma. Mul oli nii hea turniiriseis, et kuigi kaks vooru oli veel ees, oli +1 juba kindel. Või ees oli siiski veel kolm vooru ja võisin ka -1 saada. Aga see oli vähe tõenäoline, sest kõik vastased olid sellised, keda ma ei tundnud, järelikult nõrgad. Noorte vastastega mängimiseks pidin minema teise majja, aga enne vanema vastasega siin majas ära mängima.

*
Mõtlesin, et järgmine aasta ma peaksin olema nii tugev, et tulla Tartu meistriks. Meistritiitli võiks anda mulle viik viimases voorus 171 käigulise mängu järel. Olen näinud ka 202 käigulist viiki. Mul võiks olla halvem seis. Viik võiks tulla 50 käigu reegli alusel. Siis mul peaks olema teiseks tulijast pool punkti rohkem, muidu ähvardaks järelmatši oht, mille ma võiks kaotada. See, kellega ma viimasena viigi teen, võiks tulla kolmandaks. Kaotuse korral oleks mul võitjaga võrdselt punkte, aga ma oleksin temast lisanäitajate järgi taga. Televiisoris teatati, et Smõslov on surnud. Öeldi, et ta on tulnud Tartu meistrivõsitlustel teiseks. Mõtlesin, et öeldakse tema seos Tartuga, aga ei mainita, et ta on tulnud maailmameistriks. Siis sain aru, et räägitakse teisest Smõslovist, kuigi eesnimi oli ka sama. Maailmameister Smõslov suri juba paar aastat varem. Maletajatele loeti nekrolooge palju sagedamini kui muudele sportlastele. See tuli sellest, et mõnekümne aasta eest oli male väga populaarne. Nüüd enam ei olnud, mistõttu nooremate maletajate surmale pöörati vähem tähelepanu. Võis ka olla, et kuna ma ise tundsin maletajaid kõige paremini, siis muude sportlaste surmateateid panin halvemini tähele. Tartlane Smõslov tahtis minuga mängida. Selgus, et mitte veel turniiripartiid, vaid välku. Ta ütles, et kõigepealt loosime värvid. Seejuures sirutas ta välja rusikad kahte värvi etturitega, nii et mõlema etturi värv paistis välja. Valisin valged. Smõslov käis sellest hoolimata esimesena, liigutades kahte ratsut. Mina käisin seetõttu kahte etturit korraga, pannes nad e4 ja d4. Smõslov lõi ratsuga ühe etturi maha ja tahtis kohe taganeda. Mina ütlesin, et ärme mängime seda mängu, et saab teha kaks käiku korraga, see on jama mäng. Sel juhul oleks vastase ratsu ette jäänud, mistõttu ta alistus. Ma polnud kindel, kas mul oleks edasimängu korral paremuse realiseerimine õnnestunud, aga ta põhimõtteliselt ei tahtnud sellist seisu mängida. Henn solvus minu peale ja läks toast välja. Isa ütles, et mina Hennu otsima läheks, sest kui ta ise läheb, siis ta ei tea, millist Eesti maleajaloo versiooni kasutatakse. Mina ka ei teadnud, sest ma polnud kunagi kohtunik olnud. Aga sellest hoolimata läksin. Mulle saateks öeldi, et kui laps läheb unenäos midagi otsima, siis avaneb kindlasti uusi perspektiive. Nii läkski. Esimesel korrusel oli naabrite uks praokil ja ukse tagant kõõritas üks silm. Röögatasin ehmunud häälega sinna korterisse. Seejärel jooksin minema. Keerasin teisele poole maja. Mõtlesin, kas ma ei peaks ennast varjama, et need naabrid mind aknast ei näeks. Aga siiski ei hakanud varjama. Vaatasin kogu aeg kahele poole, et Hennu näha. Avanes uus perspektiiv, et Henn ja Toomas olid kummargil meie rõdul, et neid tuppa ei nähtaks. Hüüdsin neile, et nad läheksid isa juurde ja räägiks, mida ma neile tegin. Nad läksidki. Tegin ringi ümber maja. Ümber maja järgmise otsa keerates mõtlesin, et kui nad rõdult tuppa ei paistnud, siis nad ei oleks tohtinud alla ka paista. Aga see oli ükskõik, sest unenäos oli see võimalik.