Propagandatelefonid

Võtsin telefoni vastu. Sellest tuli venekeelset juttu. See oli väga vaikne, sest kõne tuli kaugelt. Ütlesin, et ma ei kuule. Vahepeal läks hääl valjemaks ka. Erinevad venelaste hääled edastasid Venemaa sõjapropagandat ühe väikse riigi vastu. Küsisin, millal nad hakkavad Eesti vastu sõjapropagandat tegema. Lisasin, et kui nad ei hakka tegema terve riigi vastu, siis võibolla mõne konkreetse inimese tapmiseks. Ütlesin, et lõpetame selle näite. Venelased ütlesid, et nemad aitasid Eestit. Küsisin, kuidas nad aitasid, enne Venemaaga liitumist oli Eesti rikkam. Selgus, et seda telefonikõne ei olnud võimalik kunagi lõpetada. Ema telefonist tuli samasugune kõne. Selliseid telefone saadeti Venemaalt kõigile inimestele. Viskasime need prügikasti. Imestasin, et venelastel jätkub töötajaid ja aega igale eestlasele propaganda tegemiseks.

*
Käisime viimases klassis. Meenutasin, et kunagi olid meil inglise keele tunnid ruumis 110. Kelle kott siis tiiba viidi, ei teadnud minna seda otsima. Nüüd hakkas kool läbi saama ja meil pidi tulema tund jälle samas ruumis. Läksime klassi sisse. Kati P. tahtis mind poodi saata. Ta ütles poe nime, kuhu ma pidin minema. Küsisin, kas see on Tiigi tänava pood. Kati vastas, et see on Tiigi tänava juures ühel teisel tänaval. Küsisin, kas Tiigi ja teise tänava nurgal. Kati ütles jah.

*
Läksin hambaarsti juurde. Mõtlesin, et kui mult küsitakse, kas mul kaebusi on, siis saan öelda, et täna hakkas ühe hamba pealt plaat ära tulema. Mul oli kahe hamba peale luuplaat pandud. Hammastest suurem osa oli liha, aga peal oli õhuke luukiht. See oli hea, et ta õhuke oli, sest hambavalu oli luuvalu, mitte lihavalu. Hambaarst vaatas mu varbaid. Ta ütles, et üks küüs on liiga pikk ja praegu on vist väike põletik sees. Ise ei olnud ma eriti midagi märganud.

*
Seisime söökla sabas. Vihmand rääkis, et E. Kangro oli teinud pahandust - oli riputanud üles Karmeni pildi ja ühe mehe nime alla kirjutanud. Mina arvasin, et kui naise pildi alla mehe nimi kirjutada, ei ole asi väga hull, sest kõik saavad aru, et nimi on vale. Võtsin endale mitut toitu ja saba edasi liikudes nihutasin neid ühekaupa edasi. Siis otsustasin, et võtan endale kandiku ja panen asjad selle peale, siis saab neid kõiki korraga edasi nihutada. See kandik, mille ma võtsin, oli must. Ma ei hakanud puhtamat otsima. Märkasin, et olen võtnud kooke kaks nõutäit, mida oli liiga palju. Panin osa tagasi. Kohvikust koju minekuks istusin Vihmandi auto peale. Kesklinnas tekkis autosse rike ja masin jäi seisma. Küsisin, kui kaua me siin seisame. Vihmand vastas, et tund aega, siis ta teeb auto korda. Ütlesin, et tavaliselt ma lähen koju jala, nii oleks jõudnud kiiremini, aga täna ma ei viitsinud.

*
Oli eesti keele tund klassis 308. Peep oli saanud töövihiku eest kahe, aga nüüd läks õpetajale näitama, et ta on harjutused tagantjärele ära teinud. Õpetaja oli nõus hinnet paranadama. Ta näitas üksikuid kohti, et seal on endiselt lünka vale vastus kirjutatud. Seda ta ei kontrollinud, kas Peep oskab peast need kohad õigesti öelda, mis olid õigesti kirjutatud. Mina kahtlustasin, et Peebu eest oli harjutused ära teinud keegi teine. Jürgen oli tahvlile kirjutanud, et oodatakse maleteemalisi esseesid. Nende kirjutamiseks oli seal pikk juhend. Õpetaja küsis, et kes meist üldse malega tegelevad. Mina tegelesin nii palju, et tõstsin kaks kätt, aga lasin ühe alla tagasi. Tahvlilt kustutati see juhend ära, aga pool jäeti järgmise klassi jaoks alles. Ütlesin pinginaaber Sandrile, et mina seda esseed kirjutama ei hakka. Kui ma malest kirjutan, siis oma blogis, mitte seal, kust keegi ei loe. Küsisin Sandrilt, kas ta teab, mitu hobust on malelaual. Sander ütles, et oot, neid oli mingi muu arv - viis. Mina ütlesin, et laual on neli ratsut, mis koosnevad ratsust ja inimesest, see tähendab hobusest ja inimesest, ja neli suurtükki, mida veab hobune. Sander hakkas vastu vaidlema. Mõtlesin, et siis ei olnud ükski blogi lugeja ka sellega nõus, kuigi endale tundus see väga huvitav mõte. Sandril oli käes ingliskeelne raamat statistikaga maailma riikide kohta. Vaatasin lähemalt. Ütlesin, et mõtlesin algul, et see on minu oma, aga minu raamat on aastast 1976, see 1984. Nüüd nägin, et pealkiri on ka erinev. Ütlesin, et minu raamatut saab endiselt kasutada. Sander küsis, mis aastast see on. Vastasin, et seitsmekümnendatest. Sander küsis, miks ühte võrguandmebaasi ei kasutata. Minul ei olnud tahtmist võrgus tundmatusse kohta minna. Kõndisin järgmise tunni ruumi. Inimesed olid paljad või pesuväel. Algul oli kooli põhikirjas olnud punkt, et tuleb kanda koolivormi. Seejärel, et õpilased peavad korralikult riides olema. Tänasest oli uus direktor kehtestanud uue põhikirjapunkti, et koolis riiete kandmine ei ole kohustuslik. Paljud tüdrukud tulid kohe esimesel võimalusel kooli üleni paljana või siis vähemalt senisest napimas riietuses.