Eeskuju tervetele

Näitasin Klausile oma pilti. Olin sinna joonistanud kaks külgepidi kokku puutuvat inimest. Näitasin, et nende vahel on veel kolmas inimene. Klaus näitas neid pilte filmijale. Ta ütles, et mina ütlesin, et see on eriti hea pilt. Segasin vahele, et mina seda ei öelnud. Isa riputas seinale kolm minu pilti. Aga ta vahetas need kõik Klausi piltide vastu välja.

*
Vannitoas oli psühhiaatri punkt. Rääkisin selle ukse taga seisvale naisele, et langetõbised on sageli rõõmsad inimesed. Enda kohta rääkisin, et ma panin kogemata moosilusika suust mööda ja kõrva juurde. Naine küsis, et võibolla ma vajaksin ise psühhiaatri abi. Ütlesin, et ma olen seal käinud. Naine küsis, millal ma viimati käisin. Vastasin, et olen käinud ja lähen veel. Rääkisin, et kui ei oleks vaimselt haigeid inimesi, siis kunst ja kirjandus ei areneks. Ei loodaks selliseid teoseid, nagu nemad loovad, ja terved inimesed ei saaks neist eeskuju võtta.

*
Riiulisse olid vaatamiseks välja pandud selle aasta "Loomingu" esimene ja teine number. Need olid pandud erinevate aastakäikude juurde. Ülejäänud aastakäik oli reas nende taga. Mõlema numbri esikaanel olid isa joonistused. Need olid võetud tema luulekogust. Toimetuses oli leitud, et isa joonistused võib esitada tema raamatu teemast eraldi. Öeldi, et tänapäeval on luule muutunud kunstiks. Tähtis ei olnud enam luuletuse tekst, vaid et luuletus oleks autori enda käega kirjutatud.