Vaarikapõõsas naisega

Me pidime minema üle järve endale vaarikapõõsaid valima. Asusin teistest hiljem teele. Läksin üle järve ujudes. Vahepeal oli vesi üle pea, seetõttu võtsin pinnal püsimiseks puuhalu kaasa. Meie järve küljel pidi saabuma polaaröö, mis tähendas, et pidi minema külmaks. Teisele pool järve elas rahvas, kes kasvatas vaarikapõõsaid. Iga naise ees kasvas üks vaarikapõõsas. Valisin välja, milline põõsas mulle kõige rohkem meeldib ja juurisin selle välja. Juur tuli kahtlaselt lühike, nii et võibolla osa jäi mulda. Aga teiste välja juuritud põõsastel olid sama lühikesed. Küsisin, kas ma võtan ainult põõsa või naise ka. Soovitati, et ma võtaks naise ka. See tähendas, et pidin põõsa juures seisnud naise endale saama. Aga tema õde ütles, et ta tuleb ise. Küsisin, kas ma võtan ühe või teise õe või mõlemad. Soovitati, et ma võtaks mõlemad. Asusin koos põõsa ja naistega tagasiteele. Naised oskasid minust halvemini ujuda. Andsin neile ka puuhalud. Kalda lähedal oli vesi ujumiseks liiga madal, seejärel sain teha paar ujumisliigutust ja juba oli vesi teise kalda juures jälle liiga madal. Jürgeni seltskond oli enne mind paadiga teele asunud. Paat liikus kiiresti, aga läksin sellest mööda. Oma kaldal oma majas oli sügav auk. See oli nii sügav, et kui naised sinna sisse oleks kukkunud, oleks nad surma saanud. Aga auk muutus madalamaks. Naised kartsid mind. Ühel päeval avastasin, et nad on mõlemad vigased. Siis pidi kogu nende rahvas selline olema, sest ma olin ikkagi kõige paremad välja valinud. Läksin kaugemale. Vanaema küsis mult, kas mul on tema püksid jalas. Vastasin, et jah, enda omad said järves märjaks ja vahetasin ära. Rääksin, et sain teha ainult kaks ujumisliigutust ja juba olingi üle järve. Öeldi, et appi, ma ujusin üle järve.