Jumala algoritm

Linn oli vaenlase vägesid täis. Nad tahtsid meid kinni võtta. Põgenesime läbi linna, lootes, et meid ei tunta ära. Aga kui mina inimesi ära ei tundnud, ei teadnud ma, kui hästi teised tunnevad. Mõni vaatas võibolla kõigi vastutulijate nägusid sellelt seisukohalt, kas see on tuttav või võõras. Põgenesime linnast välja. Meie hulgas oli ka üks jopiga mees, kes kavatses mõne päeva pärast linna tagasi minna. Võibolla mõtles ta ühtlasi meid vaenlasele välja anda. Üks meist ei põgenenudki metsani, vaid muutus juba tee peal mulda istutatud puuks. Kes oli puuks muutunud, ei saanud inimeseks tagasi muutuda. Kartsin, et jälitajad võivad varsti lihtsalt selle puu maha võtta, kuigi nad ei teadnud, et see on tema. Tee peal kasvas palju pisikesi kuuski, millest enamusel ei olnud istutamisjälgi näha. Keerasime teele, mis viis ühte külasse. Ristuvat teed mööda tuli vastu kaks naist, kellest üks tundus olevat Kati P. Igatahes Kati elas seal külas. Selja taha jäädes ütles Kati moodi inimene, et tema tunneb mind kohe ära, aga mina vaatan ainult, kuidas inimene välja näeb, mitte kes ta on. Nüüd tundsid teised teda ära ja hakkasid teretama. Helen ei olnud temaga samal ajal meie klassis käinud, aga tundis näo järgi ära ja ütles: "Tere Kati, või mis su nimi on." Meist pidid saama metsavennad. Ajaloost oli teada, et metsas saab nii kaua vastu pidada, kuni raiutakse sisse metsasihid. Ojaste punkrit ei olnud üles leitud, aga kõik nii hästi peita ei osanud. Lõpuks olid viimased metsavennad amnestiaga metsast välja tulnud, ka meil oli loota amnestiat. Läksime keset metsa asuvasse majja. Taevas hakkas lendama vaenlase helikopter. Jopiga mees lehvitas aknast helikopterile. Seda lehvitamist võidi näha ja helikopter võis maha laskuda ning meid võidi automaatidest tulistama hakata. Olin vist ükskord filmist näinud, et nii läheb, aga täpselt ei mäletanud. Öeldi, et lõpuks leitakse meid üles. Vastasin, et ühishauast.

*
Olime Paides. Tähistasime lihavõtteid. Lihavõtete puhul söödi ühest nõust viirukit. Katoliiklased keelasid panna viiruki sisse suhkrut. Aga ma siiski panin. Põhjendasin seda sellega, et katoliiklased panevad ise ka. Öeldi, et nüüd võib mind tuleriidale saata. Vastasin, et katoliiklased ei luba lihavõtteid tähistada liiga väikse pidulikkusega, aga Jehoova tunnistajad ei luba neid üldse tähistada. Kõndisin Tartus Sõpruse sillal. Mõtlesin, et Jehoova tunnistajad kirjutasid Uue Testamendi, kus on sees uus põhimõte, et kõik juhtuv on paratamatu, selle saab kõik välja arvutada. Vanas Testamendis veel sellist põhimõtete ei olnud. Kui ma noorem olin olnud, oli see uus põhimõte tundunud mulle varasematest kõrgemal tasemel olevat. Aga nüüd ma enam nii ei arvanud. Olin teada saanud, et see oli tegelikult maha kirjutatud ühe äärmusliku mittekristliku sekti pealt. Tegelikult tunnistasid sama põhimõtet ka kalvinistid, kelle arvates oli see ette määratud, kes pääseb paradiisi. Sellega olin ma nõus, et kui igaüks käitub oma algoritmi järgi, siis on kõik ette teada. Näiteks P. Simson kirjutas ajalehtedes rohkem kui K. Simson, sest P. Simson ei käinud tööl ja tal oli rohkem aega kirjutada, mida ta oma algoritmi põhjal ka tegi. Muidu K. Simson oskas kadripäevast huvitavamalt kirjutada. Ainult et kui kõik oleks toimunud algoritmi järgi, siis oleks Jumalal ka oma algoritm olnud ja ta poleks saanud maailma juhtida ega luua. Mõtlesin, et ma ei tahagi paradiisi saada. Tegelikult kohe surra ma ka ei tahtnud. Läksin teatrisse. Sisenesin saali tagaseinas olevast uksest. Olin ühe suure augu ääres. Kui lähenes mulda lükkav traktor, siis otsustasin põgeneda. Aga ma ei teadnud, kuhu mul põgeneda on, sest augu serv oli nii järsk, et sealt sai ainult kukkuda. Lõpuks hakkasin siiski iseeneslikult augu põhja laskuma ja ei kukkunudki.