Karikakar

Lamasin öösel voodis. Mul oli käes elektronmärkmik. Sisestasin sellesse arvud, kui palju on minu arvutipostkastis sissetulnud kirju ja väljasaadetud kirju ning jagasin need päevad arvuga, kui kaua on postkast kasutusel olnud. Sissetulnud kirju oli palju rohkem, hoolimata sellest, et osad olin ära kustutanud. Aga vastuseid ma ei näinud, sest selleks läks liiga pimedaks. Mõtlesin, et elektronmärkmiku klaviatuuril on liiga vähe nuppe. Aga tegelikult sai mõnede nuppude abil teistele nuppudele lisafunktsioone anda. Seda ma polnud viitsinud proovida, aga arvatavasti olid lisafunktsioonid kõige huvitavamad funktsioonid.

*
Olin maal. Vaatasin lilleraamatust seletust, et karikakar ehk kirikakar on üleni kollase õiega lill. Meie olime lapsena nimetanud karikakraks kollase õie ja valgete õielehtedega lille, aga see oli tegelikult härjasüda. Härjasüdamega olime teinud mängu armastab - ei armasta. Siis olin teinud oma esimese teadusliku avastuse, et vastus sõltub alati sellest, kumba varianti õielehti küljest tõmmates esimesena öelda. Suured tüdrukud olid ka seda mängu mänginud, aga nemad polnud selle peale tulnud. Nemad olid mänginud armastan - ei armasta, aga mina ei mänginud seda seoses endaga. Kui mina vastuse paratamatuse avastuse tegin, ei olnud ma veel koolis korrutamist ega jagamist õppinud, aga avastuse tegemiseks pidin ma need sisuliselt ise välja mõtlema. Kui koolis hakati korrutamist ja jagamist õunte abil õpetama, tehti seda ka sellepärast, et tegelikult olid õunte abil kõik korrutamis- ja jagamistehteid neid õppimatagi teinud. Nüüd tuli välja et mängu armastab - ei armasta tuli mängida hoopis päris karikakraga. Sellel ei olnud õielehti, vaid karvane õis, nii et tulemus ei olnud ette kindel.