Tippmaletaja saabumine

Arst tahtis, et ma käiksin regulaarselt tervist kontrollimas. Ta oli mulle rääkinud, et mul on põlved ja muud kohad haiged ja lähevad järjest haigemaks. Mina ei tahtnud arsti juurde minna, sest ise tundsin ennast tervena. Haige tunne tekkis alles arsti juttude peale. Tänaseks olin siiski arsti aja kinni pannud. Aga kui kella vaatasin, siis selgus, et õige kellaaeg oli juba möödas. Otsustasin, et hilinemisega minema ma ei hakka. Mitteminemisest teatama ma ka ei hakkanud, kuigi arst võibolla veel ootas. Läksin polikliiniku õuele, kuigi seal võis arst mind näha. Kui istusin arsti ukse taga, tulid sinna tuttavad, kellest üks ütles: "Terve on arsti juurde tulnud!" Isa rääkis, et käis arstil kodus. Olin saatnud arstile kirja, et täna lähen tema juurde ja homme hambaarstile. Kirja olin pannud ka kaks luuletust. Aga vahepeal oli see arst töölt lahkunud ja uus tööle tulnud. Nii sain mitteminemist vabandada arstide vahetusega.

*
Seisin lae all. Henn möödus ja ütles, et seal ei või olla. Vastasin, et ma olen agent 007. Sel juhul oleks mulle seal viibimine lubatud olnud. Aga Henn ütles, et ma ei tohtinud välja rääkida, et ma agent olen. Minu arvates tohtis, sest kui ma oleksin päriselt filmitegelane olnud, siis ma oleksin teadnud, et ruumis on ainult minu töökaaslased, kellele on minu agendiksolek niigi teada. Hakkasin raamatust "Male Eestis" ühte peatükki ümber kirjutama. Tahtsin seejuures kasutada esimest korda võimalust, et ümber kirjutatud tekst ilmub Facebooki järgmisel päeval kindlal kellaajal, kell 16.00. Hakkasin kahtlema, kas see tähendab, et ainult sel kellaajal see nähtav ongi või et alates sellest kellaajast. Aga see pidi ikkagi olema alates sellest kellaajast, muidu oleks see hetk olnud liiga lühike. Oli veel muid valikuid, et kas teised kasutajad näevad minu sissekannet ainult esimesel vaatamisel või iga kord või muud sellist. Mul oli peal käsk, et nad näeks seda iga kord, aga vähemalt ise ma ei näinud. Võtsin lae alt väliseesti ajalehe. Selles numbris oli kogu esimene lehekülg pühendatud malele - kõik neli artiklit. See oli seotud sellega, et Ehlvest pidi Eestisse tulema. Kõik tugevad maletajad registreerusid turniiril osalema, et Ehlvestiga ühel turniiril mängida. Tahtsin seda ajalehte Särgavale näidata ja läksin talle järele. Särgava ütles, et tuleb öelda avakülg, mitte esikülg. Läksin teise tuppa. Seal kirjutas üks poiss midagi raamatust ümber. Küsisin, kas see on minu raamat. Poiss ütles, et ei ole. Vaatasin kaant. See oli siiski minu "Male Eestis". Poiss oli hakanud sealt ümber kirjutama teist peatükki kui mina. Võtsin talt raamatu ära. Ütlesin, et ta valetas ja see on väga halb tegu. Ta oli pannud raamatu lehele kleeppaberi. Kui ma selle küljest tõmbasin, siis raamatu leht rebenes. Ütlesin, et ma ei salli, kui raamatutesse kleeppabereid pannakse. Minu õde paneb ka, aga nõrgema liimiga, see poiss pani nii tugeva liimiga, et raamat läks katki. Ehlvest saabus loengut pidama. Istusin üksi kõige tagumises reas. Ehlvest ütles midagi otse mulle. Ütlesin, et ma ei kuulnud. Minu ees istuv poiss pööras ümber ja ütles, et Ehlvest oli öelnud, et maailmameistrivõistlustel on kaks tugevat meeskonda - Eesti ja Viigi. Ütlesin, et see on hea, see on väga hea. Võibolla tahtis Ehlvest öelda, et kõik meeskonnad peale Eesti oma mängivad viigi peale. Auditoorium oli rahvast täis. Uksest tahtis sisse tulla veel inimesi. Ehlvest ütles neile, et alguseni on neli minutit, aga rohkem sisse ei mahu. Ta oli seetõttu varem alustanud. Ta rääkis üsna igavalt. Vaatasin, et tegelikult on ta Priidu näoga. Ma ei osanud enam Ehlvesti õige näoga ette kujutada.