Õuduste öö

Läksin ülikooli aulasse. Minu saabumist nähes visati Laari kui EÜS-i esimeest 25 korda õhku. See pidi näitama, et viskajad toetavad Laari, mitte mind. Tsiteeriti halvustavalt, mida ma olin mitu aastat tagasi ühes üliõpilastöös kirjutanud. Seda peeti diktatuuri toetamiseks. Minu korraldusel pidi täna aulas kokkutulek toimuma. Ema ja isa olid kohal. Nad küsisid valvelauast, kas võib saali minna, aga ei saanud luba. Seetõttu arvasid nad, et kokkulepetega on midagi valesti. Aga kui nad olid minema läinud, ütlesin mina, et miks me peaksime saali minema, kui ma panin lepinguga kinni klassiruumi. Läksime lepinguga määratud klassi klassikokkutulekut pidama. Meile tuli kõnet pidama õpetaja Toompere. Ta rääkis, et valgustajad ja revolutsionäärid said asjast õigesti aru, et tuleb rääkida ilmekalt. Toompere ise oli ka varasemast ilmekamalt rääkima hakanud. Mina segasin vahele, et ülikoolis õpetati, et esimene ropendaja oli Marx, tema õpetas Lenini ropendama ja selle tagajärjel hakkas ropendama kogu vene rahvas. Olin Facebooki sissekandeid sageli alustanud sõnadega "ülikoolis õpetati". Toompere vastas mulle, et kui anekdoodile anekdoodiga vastata, siis kaob nali ära. See tähendas, et ta ei pidanud minu juttu naljakaks. Tema kõne oligi läbi. Istusin klassis eespingis. Nagu eelminegi kord, istus õpetaja Kalme minu selja taga. Kristeri jutust tuli välja, et ta on Heleniga abielus. Mina polnud seda teadnud ja olin küsinud klassi listis, ega keegi midagi Helenist ei tea. Keegi oli vist midagi teadnud, sest oli vastanud, et võibolla Krister teab. Eelmise klassikokkutuleku ajal nad ei olnud vist veel abielus olnud, sest siis oli Krister rääkinud, et lõi Heleni nime otsingumootorisse ja avastas, et ta on internetti jälgi jätnud. Antti küsis mult, kas ma kodulehekülge uuendan ka. Vastasin, et mõned korrad aastas uuendan seda, aga uuenduste tegemise ajad ei ole vist kellelegi teisele peale minu nähtavad. Antti rääkis oma luuletustest. Ta ütles, et kui juba selliseid luuletusi kirjutatakse, nagu Maidu ja Kristeri omad, siis võib tema ka kirjutada. Hakkasime koju minema. Lähenesime teletorni kujulisele tähetornile. Ühe selle lambi peal oli kiri, et Eesti ei ole kunagi kosmosesse valgust peegeldanud. Olin kuulnud, et ühe Pille tuttava nimi on Kristel Tähetornist. Tema oligi vist seda kirjutanud. Käes oli öö ja väljas oli väga külm. Pillel oli kaasas loom, keda oli vaja soendada, et ta lumekujuks ei muutuks. Pidime jääma tee peale ööbima. Oli detsembri eelviimane kuupäev. Öeldi, et tuleb õuduste öö, kõik sakramendid on lõppenud. Kirik nägi ette, et aasta viimasel päeval puhatakse sakramentidest. Läksime edasi. Tänav hakkas juba tuttavaks muutuma. See oli pikk tänav. Tee ääres oli punase-valgekirju maja. See oli ehitatud pärast sõda. Enne sõda oli seal olnud punase-valgekirju sild. Öeldi, et see sild tuleks taastada. Mina ei saanud aru, miks on üldse vajalik sild kohas, kus vett ei ole. Istusime ühes majas. Räägiti, et üks mees korraldab mööblimessi. Üks poiss hakkas selle peale sõimama, et sellel mehel on väga palju raha, kõik majad, mis ta ehitab, paneb ta põlema. Ja ta murrab korteritesse sisse. Tal ei ole ühtegi sõpra, kellelt ta varastanud ei oleks. Ustav tahtis mööblimessi osavõtumaksu ära maksta. Mees ütles, et ta võtab ise raha pangaarvelt. Ustav ütles, et ta lubab raha võtta ainult siis, kui summa ei ületa 200 krooni. Mees vastas, et seda ei juhtu. Ei saanud aru, mis pidi ta seda mõtles.