Muutusin kotkaks

Ütlesin vanaemale, et mul on taskus Inglise raha. Tahtsin seda välja võtta, aga taskust tuli üksteise järel ainult kopikaid. Panin need laua peale. Ütlesin, et kopikate aastaarvud on väga huvitavad. Erinevate aastate mündid nägid erinevad välja. Kopikad olid kulunud, ainult kõige hiljem valmistatu nägi värske välja. See oli küll juba paarkümmend aastat vana, aga kuna kopikas ei olnud enam käibel, ei olnud ta edasi kulunud. Algselt olid kopikad olnud vähem kulunud kui sendid. Kõige haruldasem oli ühekopikaline, neid leidsin taskust ainult ühe. Inglise mündi leidsin taskust viimasena.

*
Mul oli luuletusi, mille sai raamatuna välja anda. Keset tuba oli midagi suurt ja põimunut, millest ma algul arvasin, et see on taim, aga lähemalt vaadates hakkas tunduma, et see võib olla hoopis puust valmistatud. Vist oligi vend selle puust valmistanud. Minu suunas loobiti palli. Liigutasin ainult varvast, aga sain iga kord pallile pihta. Väike laps oli pall ja veeretas puhveti serval päris palli. Ta lükkas palli põrandale ja kukkus ise järele. Laps põrkas kukkumise tagajärjel veel kõrgemale kui päris pall. Kui lapse põrkamine aeglasemaks jäi, küsiti, ega ta viga ei saanud. Arvati, et ei saanud saada. Küsisin, miks oskavad väiksed lapsed paremini mängida kui kümneaastased. Vastus oli, et väiksed lapsed mängivad nii nagu neile meeldib, aga suuremad teevad kõike püüdlikult. Edison tahtis esikus midagi tegema hakata. Blokeerisin tema eest platsi ja keeldusin sealt lahkumast, öeldes, et muidu ta teeb mõnda lollust. Edison tegi liigutuse, nagu tahaks mul selle eest kõri läbi torgata. Paistis, et ta tahab valmistada maailma esimest helilinti. Nägin und. Mõtlesin, et unenägudes lennata on ohtlik. Aga parem oleks siiski lendamist osata. Kui ma seda oskaksin, siis ta ei olekski ohtlik. Mõtlesin, et hakkan unenägudes uut moodi lendama, et mitte ei hõlju, vaid lehvitan tiibu. Hakkasin käsi lehvitama, need muutusid tiibadeks ja ise muutusin suureks kotkaks. Lendasin taeva all ringi ja sisenesin ühe maja ülemise korruse aknast. Seal olid tuttavad inimesed. Sõin pika nokaga mitu asja ära. Selgus, et linnud tunnevad ka maitset. Ja lindudel oli suurem vaateväli kui inimestel. Kui keegi oleks mulle selja tagant juurde hiilinud, et vastu pead surnuks lüia, siis oleksin seda näinud ja oleksin järsu liigutusega ringi pööranud. Edaspidi kavatsesin unenägudes lendamiseks alati kotkaks muutuda, alustades käte lehvitamisest. Mulle tuli meelde, et ma olin varem otsustanud, et unenägudes ma ei lenda, sest muidu võin kuutõbisena aknast välja kukkuda.