Lampidega kaetud majad

Makkraadio oli viidud minu toast suurde tuppa. Küsisin, miks see sinna viidi, kui seal toas üks juba oli. Tõnu vastas, et teist ta ei oska mängima panna. Teine oli nimelt natuke rikkis, aga veidi vaeva nähes oli võimalik teda mängima panna. Ütlesin, et kes ei oska raadiot mängima panna, see ei oska ülikooli ka lõpetada. Võis muidugi öelda, et ma ei peagi töökellaajal makki kuulama. Aga puhkeminutitel ma tahtsin seda siiski teha. Lahendus oleks olnud, kui ma oleksin viinud oma tuppa teise maki asemele. Panin oma toas lindi mängima. Ma olin seda ärkvel olles nii palju kuulanud, et oskasin unenäos ka muusikat ette kujutada, kuigi unenäos tulid järjest natuke moonutatud laulud. Minu toas oli üks mees, keda kõik minu laused ehmatasid. Läksin Kaunase puiesteele. Seal kaeti majad erinevat värvi lampidega, mis vilkusid. See läks palju maksma. Enne lampide valmis tegemist tuli kuidagi välja arvutada, kas lõpetamiseks raha jätkub. Pärast lampide paigaldamist pidid inimesed rohkem õues olema hakkama, et neid lampe vaadata. See oleks nende korteritesse sissemurdmise lihtsmaks teinud. Aga võibolla ka raskemaks, sest inimesed oleksid oma aknaid rohkem jälginud ja oleks näinud, kui keegi siseneb.