Jätsin hauda õhuaugu

Arvutivõrgus liikus ringi üks osake. Öeldi, et kui ma seda näen, siis surevad kõik inimesed, kes on seda enne mind näinud. Aga mina sain vaadata nii, et nad ei surnud, sest mul oli ühendus juba varem lahti. Sellest hoolimata pidid kõik inimesed üksteise järel surema. Puhkes üldine paanika. Inimesed põgenesid minu tuppa. Üks naissugulane rääkis, et tema mees on julgem ja läks tänavale sporti tegema. Aga see oli väga ohtlik. Hakkas tunduma, et paanikaks ei ole nii suurt põhjust, selle aluseks olev kuuldus on välja mõeldud. Aga neegrid ründasid valgeid ja ründajad tuli üksteise järel maha lasta. Öeldi, et Aafrika tahab vist Euroopat vallutada, neegrid teavad, et neid on valgetest rohkem ja nemad jäävad viimasena ellu. Siis leiti meie kapist ainet, millega kokkupuutujad pidid siiski kõik surema. Otustasime, et me sureme oma korteris ja ei lähe välja surma edasi kandma. Kõik varem surnud olid surnud arvatavasti sama moodi. Tõmbasin endale mulla peale. Aga varsti tuldi mind äratama, sest selle aine surmavaks pidamine oli olnud siiski eksitus. Olin ellu jäänud tänu sellele, et olin jätnud hauda õhuaugu. Võibolla teised maetud tegid sama moodi. Aga kogemustest õpitu pidi uuesti meelest minema ja lõpuks pidi puhkema uus paanika.

*
Levis kuuldus, et on selline olukord, et kui üks inimene teist näeb, siis nähtu sureb. Aga seekord jättis see kõiki rahulikuks. Tegelikult oli tegemist matemaatikaülesandega. Kõndisin ümber Anne tänava maja. Teadsin, et näen und. Teisel pool maja läks kõndimine väga aeglaselt. Lõpuks jõudsin hoovi kaugemas otsas olevate peenardeni. Otsustasin minna õunapuu otsa lugema Dumas' raamatut. Raamat oli hoovi servas riiulis ja järjehoidja oli vahel.

*
Vaatasin hiljuti valminud Eesti filmi. Selles võtsid vasakpoolsed maha 1. detsembri mässus osalenute mälestussamba, aga rahvuslased tahtsid neid takistada. Kaks rahvuslast valvasid mälestussamba juures. Vasakpoolne poiss läks mälestussammast maha võtma maskeerimiseks üle järve ujudes. Enne riietus ta lahti ja musitas vaskapoolset tüdrukut. Rahvuslased hakkasid nende mälestussammast vedavat autot jälitama. Ja jälitama asus veel üks kolmas auto, mida juhtis mees, kes tahtis teisest autost mööda sõita, et esimeses autos olijatele õppetundi anda. Aga oli oht, et hoopis mõni muu auto keerab vahele. Kolmandas autos sõitev mees mängis börsil edukalt oma ajalehe aktsiatega. Ütlesin, et see film on ebaloogiline, päriselt tahavad just rahvuslased seda mälestusmärki maha võtta. See film sisuliselt propageerib Nõukogude võimu taastamist. Mina sellist filmi lõpuni ei vaata. Oudekki kutsus mind oma tuppa. Ta rääkis väga aeglaselt ja ei öelnud kohe, mida ta tahab. Ta istus laua taha peegli kõrvale, mina seisin tema taga. Seina ääres oli voodi, millesse läks üks vanem naine magama. Oudekki ütles, et ma vaataks peeglist videot. Seal näidati mind ja teda. Järgnes hulk muid videosid, millest osades näidati paljaid või lahti riietuvaid inimesi. Kui videod lõppesid, esitas Oudekki ühe küsimuse ja mina hakkasin koos rahvahulgaga teatrist välja minema. Üks klassiõde küsis teistelt, kas nad mäletavad, mis etenduse jaoks oli ükskord vaja terve aasta proovi teha. Seda etendust olid nad mänginud siis, kui meil soomlased külas käisid. Üks klassiõde küsis teistelt, millised kingad meie tolleaegsel õpetajal olid. Nemad jätsid inimesi meelde kingade järgi. Enne teatriuksest väljumist pidin kõrgest trepist alla hüppama. See oli kõige kõrgem hüpe, mis ma elus teinud olin. Olime Tallinnas. Tänaval andis Kati S. mulle ühe ümbriku ja küsis, kas ma tean, kus on see koht, kuhu see viia tuleb. Ümbrik oli adresseeritud Kandidaadi tänavale. Ütlesin, et ei tea. Tahtsin ümbrikut Katile tagasi anda, aga ta ei võtnud seda vastu, vaid põgenes. Arvasin, et kui tänaval on selline nimi, siis see peaks asuma vanalinnas, küll ma ta üles leian. Olin jäänud Raidoga kahekesi. Raido ütles, et tema elab vanalinnast üks tänav edasi.