Kõik luuletused olid peas, aga mitte meeles

Pidin esitlema oma uut luulekogu. Esitlusel pidi rääkima ka üks kuulus kirjanik. See oli hea, sest temal pidi kõne kindlasti hästi välja tulema, minu enda kõned vahel tulid ja vahel ei tulnud. Kuulsad kirjanikud võtsid minu raamatute kohta harva sõna. Vähem kuulsad võtsid sagedamini. Nende hinnangud olid väga lahkuminevad. Olin mõelnud lugeda esitlusel peast ette neli oma luuletust, aga nüüd mul oli meelest läinud, millised luuletused olin välja valinud. Olin unustanud neid mõttes korrata. Ühest luuletusest mäletasin, et selleks oli raamatus esikohal olev, aga kuna ma olin väga unine, siis ei tulnud selle tekst mul meelde. Esimene salm veel kuidagi tuli, aga teine mitte. Kuna üldiselt olid mul kõik oma luuletused peas, siis oleks võinud olukorra päästmiseks teha seda, et lasta publikul öelda märksõnu ja siis nendega luuletusi lugeda. Aga kui mul juba üks luuletus ei tulnud meelde, siis ei oleks arvatavasti tulnud ka teised. Ei jäänud vist muud üle kui paberilt maha lugeda.

*
Anne poe juures oli plahvatanud rakett. Ei teatud, mis riik oli selle välja tulistanud. Arvasin, et seda on teinud mõni riik, millest ma olen blogis kirjutanud, ja et tabada taheti minu maja. Võibolla seal riigis ei teatud, kuhu rakett täpselt langes. Kui oleks arvatud, et saadigi minu majale pihta, ei oleks järgmist raketti tulistatud. Aga kui oleks teada saadud, et see läks mööda, oleks varsti tulnud uus rakett. Kui sihiti minu maja, siis ei olnud suurt ohtu, et just see pihta saaks. Kui esimene rakett läks ühes suunas mööda, siis järgmine oleks läinud teises suunas. Selgus, et rakette tulistas ühe endise väiksema Nõukogude liiduvabariigi diktaator. Ta oli hull. Ta valis igal õhtul välja uue riigi, kuhu ta raketi tulistas. Selle diktaatori kahjutukstegemiseks taheti tema pealinnale tuumapommi visata. Aga nii oleks palju süütuid inimesi ka surma saanud.

*
Mängisin klubi koridoris Jürgen I-ga malet. Malelaud oli kapi otsas. Jürgen läks vahepeal lauast kaugemale. Mulle tundus, et varsti panen talle mati. Käisin selleks vankri kaheksandale reale. Aga kui vaatasin vaatevälja seganud eseme taha, siis nägin, et vanker oli sattunud tule alla. Kuna Jürgen ei näinud, siis tõstsin ta teisele väljale ümber. Varsti pidin lippu minema. Jürgenil oleks jäänud minu lipu ja vankri vastu kaks vankrit. Kui ta tagasi tuli, andis ta omakorda vankriga minu kuningale tuld. Siis tuli üks naine temaga rääkima ja Jürgen lõpetas mängu. Küsisin, mis tulemus oli. Jürgen ütles, et põhimõtteliselt peaks see viik olema. Läksin turniiriruumi ja ütlesin: "Nii." Peebo tuli kohtuniku laua juurde ja ütles mulle tere. Maksin osavõtumaksu pruuni paberrahaga. Kui see oli juba makstud, küsisin, ega ma kogemata kroonides ei maksnud, pruun oli viiekroonine. Peebo vastas, et ei maksnud, üheeurone on ka pruun, kõik on süsteemis. Üks euro oli väärt sama palju, nagu oli olnud viis krooni. Ütlesin, et ma sain esimest korda elus Jürgeni vastu viigi. Mõtlesin, et selle sain ainult tänu sellele, et võtsin käigu tagasi. Aga edasi mõtlesin, et käigu tagasivõtmine oli õigustatud, kui malelaual oli vaatevälja piirav ese. See võõras mees, kellega olin mänginud, oli vist ise pime ja ei teadnudki, et miski vaatevälja piirab. Enne mängu algust olin talle öelnud, et midagi ei ole näha. Tema oli sellest teisiti aru saanud ja oli vastanud, et ei ole jah.