Õudusjutu kellaaeg

Vennad hakkasid palli mängima. Nad nimetasid seda käsipalliks. Mina ütlesin, et alguses nimetati seda väravpalliks. Mulle vaieldi vastu, et käsipalli nimetus oli enne. Ütlesin, et ma võin raamatust näidata, et minul on õigus. Aga hakkasin kahtlema, et mina võin siiski ka eksida, enne pole vaja vaielda, kui on järele vaadatud. Raamatu järgi oli õigus siiski minul. Klaus ütles, et õige jah, hiljem jagunes väravpall käsipalliks ja veepalliks. Vennad tahtsid mängida hokit. Mina ütlesin, et nad seda ei teeks, sest neil ei ole kiivreid. Ja hokikepp võib silma minna. Üks naine meenutas, et kui üks tüdruk meile külla tuli, siis ta ütles, et ei tunne isa ära. Isa oli vastanud, et tema ka ei tunne seda tüdrukut ära. Aga mina olin öelnud, et mina tunnen mõlemad ära. Räägiti, kes on kelle sugulane. Veel räägiti, et seadusega on keelatud lugeda raadios õudusjuttu kesköötunni kohta kesköötunnil endal, et mitte inimesi liiga palju hirmutada. Seetõttu loeti neid õudusjutte alles kell kolm öösel.

*
Kirjutasin blogisissekande, kus ütlesin, et Eesti ajalehed ei ole seda informatsiooni tsenseerinud, aga natuke kahtlane on, kuidas tekkis taandrida kohta, kuhu mina seda ei pannud. Andsin seda Jürgen I-le lugeda. Seda luges Lukas. Ta ütles, et see jutt taandreast on imelik. Lukas oli minister, seettõttu oli hea tema arvamust teada saada, et arvestada, kuidas võib asjasse suhtuda teine minister. Võibolla ma olin tõesti selle taandrea kogemata märkamatu liigutusega ise pannud. Kõndisin mööda puudealust teed. Pidin minema surevate mustade lindude vahelt läbi. Ütlesin neile, et nad läheksid laiali. Nad lõpuks läksidki. Oli õpetatud, et kui lindude vahelt läbi minna, siis tuleb lugeda palveid. See õpetus võis õige olla, sest linnud oleks häält kartnud.