Mürgine soust

Kännukuningas võib kännuseene peale astuda. Üks mees rääkis, et ükskord tal oli sousti sees mürgiseen ja kogu pere oksendas. Sellest hoolimata tahtis ta uuesti seenele minna. Kui mina rääkisin, et ei julge seeni korjata, sest ei mäleta neid nii hästi, püüdis ta mind ka julgustada. Ükskord ma korjasin valge kärbseseene, pidades seda pilvikuks. Vend ütles, et ma noa mulla sisse torkaks. "Sirbis" kirjutati, et eestlastele on väljend "kodumaa muld" nii tähtis, et seda ei saa vene keelde tõlkida. Venelastel on kodumaa mõiste ka segasem. Mõni moskvalane peab arvatavasti Eestit ka oma kodumaa osaks, nagu Tšetšeeniatki. Mäll ütles, et tšetšeenid ei ole islamiusulised, vaid hundi usku. Seda ütles ta Dudajevi naise raamatu esitlusel. Naine ise on venelane. Mulle Grenzsteini lugemikus meeldis Dostojevski jutt, aga see oli nii venepärane, et ise kirjutades oleks raske sellest eeskuju võtta. Ainuke Dostojevski raamat, mille ma olen läbi lugenud, on "Idioot". Aga Grenzsteini lugemikku lugedes tuli tahtmine järgmine võtta. Tuglas kirjutas Grenzsteini kohta kriitilise raamatu, aga Grenzsteini ennast on meeldivam lugeda kui seda raamatut. Keskkooli ajal hindasin Tuglase novelle väga kõrgelt, nüüd ei ole neid enam uuesti lugenud. Tuglase kohta kirjutatud kirjandit ei saanud ma õpetaja käest tagasi. Ajaloo õpetaja palus meil kirja panna oma poliitilised vaated ja ütles, et neid ta tagasi ei anna, vaid vaatab neid kümne aasta pärast. Mina ei mäleta, mis ma talle kirjutasin. 12 aastat hiljem viisin samale õpetajale oma kolmanda raamatu. Klassikokkutulek toimus selle õpetaja ruumis. Lahkudes kirjutasid osad oma nimed tahvlile, aga mina mitte. Esimene kirjutaja ütles, et kriit on otsas, millele vastati, et algkooli naljad. Nüüd eelistavad paljud loengupidajad projektoreid. Kui keskkoolis üks õpetaja projektorit kasutas, siis ma nägin veel halvemini kui kriidiga kirjutatut. Ükskord mulle kingiti kodus oma väike tahvel. Tahvelarvutit ma endale ei soovi.