Edvistatakse ka ladina keelega

Praegu edvistatakse võõrkeeltest kõige rohkem inglise keele oskusega. Arvamused lähevad lahku, kas eesti keelele inglise keelt eelistavaid eestlasi tuleks nimetada toominga- või lepainglasteks. Venestujate ja saksastujate kohta on sõnad paremini paigas. Aga peale praeguste suurrahvaste hulka sulajate on veel väljasurnud ladina keelega uhkustajad. Rooma vanasõnu saaks öelda ka eesti keeles, aga seda tehakse sageli originaalkeeles. Mõni arst räägib patsiendi kuuldes ladinakeelsete haigusenimedega, kuigi patsient ei ole arstiteaduskonnas õppinud. Üks minu klassivend rääkis kunagi, et tahaks õppida ladina keelt selgeks just selleks, et tarvitada seda nendega rääkides, kes seda õppinud ei ole. Ladina keele tarvitajate kohta järjekordse puunime kasutuselevõtt oleks liig, pealegi tuleks siis võtta juba auväärseks peetavaid puid. Aga sõnu ja väljendeid saab moodustada ka muul alusel. Et ladina keel on üldiselt siiski taandumas ja ladinakeelseid lühendeid peetakse sageli juba ingliskeelseteks lühenditeks, siis võiks neid, kes on seda veel tarvitama jäänud, nimetada viimaste mohikaanlaste eeskujul viimasteks roomlasteks. Õigemini on olemas ka raamat "Aetius, viimne roomlane", mille sisu ma küll ei tea, sest ei ole seda erinevalt "Viimasest mohikaanlasest" lugenud.