Kooliõpilaste raske elu

Ehitasin naaberõuele lumest kindluse. Torkasin selle seina sisse sõrmega auke. Mul oli seal palju viimistlemist. See kindlus oli nagu muinasjutus. Teises kohas hammustas ühte inimest rästik ja ta võis saada marutõve. Talle anti marutõve vaktsiini. Ta hõõrus seda enda peal sõrmega laiali. Mina ütlesin, et süstida tuleb. Aga taheti vaadata, kas 30 aastat tagasi tehtud süst veel mõjub. Vaktsineeritul võeti sisikond välja ja selle põhjal järeldati, et ta on surnud.

*
Koolis hakkasid õpilased õpetajaga pahandama, et viimasel ajal annavad erinevad õpetajad kokku liiga palju õppimist. Ma olin kodus õppinud päev läbi, aga polnud kõike tehtud jõudnud. Öeldi, et viimasel ajal on mitu õpetajat andnud töövihikust harjutusi teha, varem nad ei teinud seda kogu õppeaasta jooksul. Selle tunni õpetaja oli lugenud üles, millised harjutused tema aine töövihikust tuleb teha, aga kontrollimisel selgus, et olin kõikide numbrid valesti üles kirjutanud. Ütlesin, et kui antakse koduseid ülesandeid, ei tule mul kodus kunagi meelde neid teha. Õpetaja vastas, et ma võtaks siis endale päeviku. Mina ütlesin, et mul ei tuleks see siis ka meelde, kui ma päevikusse kirjutaks. Olin kirjutanud iga aine õppimise vastava aine vihikusse. Tegelikult kui oleks kirjutanud kõik ühtsesse päevikusse nagu nooremates klassides, siis oleks ikkagi suurem tõenäosus olnud, et oleks olnud meeles seda vaadata. Õpetaja esitas õpilastele küsimusi ja kirjutas neile klassipäevikusse halbu hindeid. Kristjan G. ütles oma kohalt, et õpetaja ei kirjutaks enne hindeid sisse, kui õpilasel on võimalus vastata. Ütlesin, et teist korda keskkoolis käimise nõue on nagu keskkooli istuma jätmine. Ei ole mingit põhjust, miks ma peaksin siin teist korda käima, kui esimene kord lõpetasin heade tulemustega.

*
Viimasel ajal olid enamus minu blogisissekandeid maleteemalised. Ja ma ei viitsinud male kohta ka uut sissekannet kirjutada, vaid täiendasin eelmist. Kui oleks kirjutanud uue sissekande, oleks olnud suurem tõenäosus, et keegi neid täiendusi loeb. Oli pühapäev ja mul hakkas pea valutama nagu nädal tagasigi. Infopartisan oli saatnud Kulbokile ja mulle kutsed kokkusaamiseks. Põhjus oli selles, et meie olime Eestis kolm ainukest inimest, kes Euroopa Liidust kirjutasid. Saatsin Kulbokile kirja teel küsimuse, millest seal kokkusaamisel räägitakse. Kulbok vastas, et see ei ole teada, nii et ma parem ärgu tulgu. Kavatsesin siiski kohale minna. Tegelikult neljas Euroopa Liidust kirjutav inimene oli veel Raun, aga tema taset peeti madalamaks. Mul oli laua peal lahti korraga kaks väikest arvutit. Klikkisin oma Facebooki kontaktide nimekirjast lahti Kristeri nimekirja. Katsin kiiresti mõlema arvuti ekraanid kinni, sest Kristeri kontaktide hulgas võis olla sündsusetumaid pilte kui minu omades. Ühe ekraanidest mõtlesin varsti jälle üles tõsta.