Vabadussõjalaste liikumise areng

Vaikival ajastul arutasid vabadussõjalased korraga kolme tegevuskava - teha koostööd demokraatliku opositsiooniga, minna kokkuleppele valitsusega või haarata võim riigipöördega. Nad kaldusid kolmanda võimaluse suunas. Kui neile oleks antud võimalus osaleda riigikogu ja riigivanema valimistel, ei oleks nad võibolla riigipöördeni läinud. Aga kui demokraatlikult oma jõudu proovile panna ei lasta, hakatakse otsima teisi võimalusi. Sama moodi, nagu Rooma vabariigis vahetati võimukandjaid valimistel, aga keisririigile üle minnes hakati neid selle asemel mõrvama. Kolm vabadussõjalaste arutatud tegevusvarianti olid täiesti erinevad, neid ühendas ainult püüd saada võimule. Võiks öelda, et eesmärk pühitseb abinõu. Aga algul neil sellist eesmärki üldse ei olnud. Kõigepealt taheti ainult sõjaveteranide olukorda parandada, seejärel riigikorda rahvaalgatuse teel parandada ja alles kolmandas järgus ise seda riiki juhtima asuda. Vabadussõjalaste juht Sirk paistis algul olevat isegi nõus esitama vabadussõjalaste riigivanema kandidaadina mõne teise poliitilise organisatsiooni esindaja, kuid lõpuks kalduti siiski Larka kasuks. Valimistega võimule tulles oleks arvatavasti loodud koalitsioonivalitsus, aga riigipööret kavandama hakates enam eriti kedagi koalitsiooni ei tahetud. Sellest hoolimata, et liikumisele oli vahepeal saanud osaks tagasilöök ja selle tegelased olid isegi vanglast läbi käinud. Nii et võib öelda, et inimese ja organisatsiooni areng jätkub ka karjääriredelil langemise korral. Võim võib hakata pähe juba enne selle kätte saamist.