Taldrikud läksid segi

Klassikokkutuleku toimumiskoha lähedal ringi kõndides kohtasin inimest, kes võis olla minuga samal kokkutulekul osalev klassiõde, aga õigest kohast natuke kaugemal ei olnud ma selles kindel ja seetõttu talle midagi ei öelnud. Kõndisin kodu suunas. Ühel kesklinna tänaval hakkasin vaatama oma vanu joonistusi. Ühel pildil olin kujutanud Merkot ja seda vaadates naersin. Mul oli olnud kombeks igaühe kohta midagi iseloomulikku joonistada. Erik tahtis näha, mis on ühe paberi vesimärgil. Ta ütles, et seal olen mina. Vaatasin ise ka ja ütlesin, et mina näen hobust. Erik täpsustas, et hobuse seljas istun mina. Mina ennast sellel vaatamisel ei näinud.

*
Kiirmaleturniiril mängisin ühe naisega. Ähvardasin ühte tema marja. See oli küll väga väike liigutus, aga midagi ära võtta oli ikkagi kasulik. Siis vaatasin, et üks minu suurem nupp on ees. Selleks oli laua kaugema serva pool olev taldrik. Aga ma ei hakanud seda päästma, sest kui nupud olid väga kaugel, ei olnud materiaalne ülekaal minu meelest oluline, võidu pidi kätte saama lähemal olevate nuppude abil. Aga ma polnud kindel, millised on minu, millised vastase ja millised teistel laudadel mängijate taldrikud. Küsisin seda vastaselt. Tavaliselt oli mängitud väiksemate taldrikutega, mistõttu mul oli ülevaade olemas olnud. Segadus tekkis suurtest taldrikutest. Pidime mängu katkestama, sest lauale toodi uut toitu. Panin kella seisma. Nüüd nägin, et mul oli mõtlemisaeg peaaegu otsa lõppenud. Kui inimesed lahkuma hakkasid, öeldi, et me läheks homme ühe klubi liikme muuseumi. Homme oli pühapäev ja ma ei tahtnud kahte päeva järjest malele kulutada.