Tähtsus paistis välja

Olime arsti juures. Arst küsis Klausilt, kas ta käsi pimedas helendab ka. Vaatasin, et minu käed ja jalad igaljuhul seda pimedas teevad. Mina vaatasin oma käsi päris pimedas, kui helendus oli tugevam. Arst vaatas Klausi kätt hämaruses, kui ta midagi juba märkas.

*
Ükskord oli üks arvutsaja kirjutanud ajalehes, et mul on häid eeldusi harrastusluuletajaks saamiseks. Sellega ta tahtis öelda, et ma pole isegi seda. Arvustus ilmus kuue autori raamatute kohta ühiselt, neist kuuest kritiseeriti mind kõige kõvemini. Aga tegelikult olin mina neist ikkagi kõige tähtsam, sest arvustuse ühendav pealkiri oli "Mõttetu Runnel". Või siiski, nüüd tuli meelde, et see ei olnud pealkiri, vaid vahepealkiri. Aga et vahepealkirju oli ainult kaks, siis näitas neist ühe mulle pühendamine ikkagi minu tähtsust. Kriitikast hoolimata saatsin Kultuurkapitalile enesekindlalt raamatute väljaandmise rahataotlusi edasi. Kriitikud ei pruukinud seda välja kannatada. Kultuurkapital mulle raha ei andnud, aga esialgu ei jäänud raamatud sellepärast ilmumata. Vaatasin oma arvutipostkasti. Seal olid kirjas kolme inimese nimed, mis mul tuju paremaks tegid. Esimene oli Helina, teine Oudekki ja kolmas Krister. Nimed olid tähestiku järjekorras. Aga kui nimesid oleks olnud nii palju, et Helina oleks näidatavate nimede hulgast tahapoole jäänud, siis oleksin tema nime nägemiseks osad ära kustutanud.