Mati Unt "Theatrum mundi"

"THEATRUM MUNDI" AJALOORAAMATUNA
Mati Unt. Theatrum mundi. "Eesti mõttelugu" 57. Tartu, 2004.

Mati Unt deklareerib, et ei saa aru neist, kes kuuldes väidet, et inimene võib järgmises elus sündida kassina, ei muiga, vaid asuvad otsima teaduslikke vastuväiteid (lk. 72). Soovitav oleks siiski väidet kuuldes nii muiata kui ka murelikuks muutuda, asudes otsima nii vastu- kui ka pooltargumente. Maailmas peaksid kehtima mingid üldised seadused ja analoogiapõhimõtted. Kui on võimalik näidata seaduse kehtivust ühes kohas, on asjad suure tõenäosusega samuti ka teises valdkonnas. Üheks pooltargumendiks hingede rändamise võimalikkuse kasuks on see, et Mati Undi teatriteemalises raamatus "Theatrum mundi" sisalduvad tekstid on sündinud uuesti, olles juba varem erinevates kohtades ilmunud. Peale eessõna on sisse võetud vaid üks lühike varem avaldamata tekst. Teise liiki sündimine tähendab seda, et raamat on tehtud ajakirjanduslikest tekstidest (artiklitest, arvustustest, intervjuudest ja vestlustest).

Inimesed sageli pahandavad, kui neile meenutada nende aasta varem öeldud sõnu. Nad arvavad, et see oli ammu. Ka Unt ütleb, et talle ei meeldi meenutada minevikku (lk. 373). Nõustudes oma erinevate aegade artiklite teistkordse väljaandmisega, on aga autor ise need sõnad uutena esitanud. Ajaloolane võiks hakata otsima erinevusi erinevate aastate kirjutistes väljendatud ideede vahel. Samas võib otsida ka seda, mis jääb püsima, et võiks öelda, mis teeb hinge jäävaks ja ainulaadseks, mis määrab, et ka järgmises elus kassina elab sama hing. Raamatut tervikuks sidudes on igatahes tunnistatud, et tegemist on ühe ja sama isikuga. Toimunud muutusi saaks iseloomustada sel juhul paremini, otsides, mis on välja jäetud. Samas pole ka see kindel tee, sest väljajätmise põhjused võivad olla puhtalt mahulised. Pealegi pole koostajaks Unt ise, vaid hoopis Luule Epner.

Üsna muutumatu on Undi kirjutamisstiil. Ise nimetab ta oma juttu hüplevaks lobaks (lk. 225), lobale omistab aga südamliku tähenduse (lk. 97). Ta asub näiteks kirjeldama ühekaupa oma kolleege, kuid teksti keskel leiab, et parem on üksikutest isikutest mitte rohkem rääkida, sest seda on kutsutud tegema ajakirjanikud ja kriitikuid (lk. 221). Samas juba kirja pandut ta enam maha ka ei tõmba. Teisel juhul kirjutab ta, et palub oma kriitilist märkust mitte lehte panna (lk. 226), kuigi on selge, et teeb seda just lehelugejatele, mitte toimetajale mõeldes. Kuid ta ütleb, et see, kes on saavutanud arvestatava maine, võib teha, mida ise tahab (lk. 125). Nii kehtivad ka ranged kirjandi vormistamise nõuded rohkem kooliõpilastele. Üheks Undi stiilivõtteks on oma nõrkusest ja oskamatusest rääkimine. Ta põhjendab isegi kunstniku tee asemel kirjaniku oma valimist sellega, et tema nooruses pidi kunstnik veel midagi oskama, kirjanik aga mitte midagi (lk. 342). Tundub, nagu tahaks kõneleja selliste kohtadega juttu naljakamaks muuta, kuid selles võib osalt avalduda ka depressiivsus. Igatahes teevad need teksti inimlikumaks. Hilisemad Undi tekstid tunduvad varasematega võrreldes veiderdavamad, samas käib jutt olulistest küsimustest. Ennast suhteliselt psühhopaatiliseks lugedes tunnistab Unt, et hindab tegelikult vahelduseks rahulikku ja täpset keelt (lk. 200). Mis hinnaga on aga autor nõus ise sisseharjunud stiilist loobuma ja kuidas see tal välja tuleks?

On ka püsivaid teemasid. Iseenesest on seda ka läbi aastakümnete teatrist kirjutamine. Olulisel kohal on ka teatri ja kirjanduse vahekorra küsimus. Kuna Unt on seotud mõlemaga, siis võib pidada teema lähtealuseks probleemi, kummale rohkem pühenduda. Ta räägib kirjandusinimeste kultiveeritud ülbusest, millega kaasneb sõna kõrgeimaks pidamine (lk. 76). Ta meenutab, kuidas otsis kirjandusvastase teatriuuenduse ajal välja kõik kirjandusvastase, mis võimalik (lk. 56). Tartu teatrist lahkudes asus ta aga kirjanduse poolele, hiljem hakkas vihastama, kui küsiti, kumba ta eelistab (lk. 265). Võib öelda, et oma isikus pole ta teatrit kirjandusest lahutada suutnud. Kuid kirjandusvastasus ilmneb ainult teatri puhul, sest teda häirib sügavalt, et huvi kirjanduse vastu on väike (lk. 258). Ta juhib tähelepanu sellele, et ka näitlejad hindavad raamatuid – suur protsent näitlejaid avaldab mälestusteraamatu, mis Undi arvates on kompensatsioon näitlejatöö kaduvusele, sest rollid justkui lendaksid tuulde, raamat justkui jääks (lk. 199). Et näitlejad kirjutavad just mälestusteraamatuid, võiks seletada siiski ka sellega, et nende töö on suuresti orienteeritud mälule – tuleb pähe õppida järjest uusi osi, mis treenib mälu ja paneb seda hindama. Võibolla näitlejad raamatute kaduvusele tõesti ei mõtle, kuid lõpuks lendavad ka need tuulde, veelgi varem lõpetatakse nende avamine. Laval toimuvat on tänapäeval võimalik jäädvustda filmilindile, kuid ka see lendab tuulde.

Muutuda võib isegi see, milleks pidada teatrit. Unt kirjutab aastal 1999, et teatri vaatlemine kehana jääb talle emotsionaalselt kaugeks, õigem on võrdlus masinaga. Ükskõik mis asja kehaks nimetamine olevat kahtlemata seksuaalrevolutsiooni kõrvalprodukt (lk. 87-88). Kahelda siiski tuleb, sest bioloogiline keha ongi paljusid funktsioone omav masin, näiteks töösipelga oma, pealegi võib selle sõnaga mõelda ka lihtsalt tervikut, antud juhul ongi mõeldud teatrit. Samal aastal jõuab Unt järeldusele, et teater on ainult võibolla masin, üksiketendus siiski keha (lk. 92). Ta nimetas aastal 1979 teatrit ka omamoodi ühiskonnamudeliks, kus on representatiivselt esindatud igasugused inimtüübid, seda eredamalt kui elus (lk. 213). Seda võib tõlgendada nii, et elusorganism on veel ühiskond, teater vaid elutu mudel või elusorganismi valgustav masin.

Aja jooksul varieerib inimene oma tegevusi. Aastal 1979 kurdab M. Unt, et on näinud häid näidendeid, mida oleks ehk pidanud lavastama, kuid tema vastavad ettepanekud põrkusid lavastajate põlguse vastu (lk. 212). Sai olla vaid üks lahendus – hakata ise lavastajaks. M. Unt sai sellega hakkama. Nõukogude ajal suruti talle peale poliitilisi autoritruudse nõudeid (lk. 101), hiljem ta vabanes neist ja hakkas autoreid muutma. Nooremana tõmbas ta esietenduste ajal nina täis, hiljem loobus sellest kombest (lk. 321).

Aastate jooksul lisanduvad inimesele uued teadmised ja vanad ununevad. Intervjuusid lugedes hakkab M. Unt enda arvates aru saama kunagise komsomolijuhist teatridirektori sisemisest lõhestatusest (lk. 220). Kui aga inimene oli juba komsomolijuht, võiks kahtlustada ka seda, et lõhenemine toimus hiljem, seoses komsomoli kadumise ja nostalgiatunde säilimisega. Kuivõrd see aga teatrisse puutub? Unt ütleb end vahel omavat muljet, et ka klassiku maailmavaade pole teosele oluline (lk. 148). Seega jääb esmatähtsale kohale asja kunstiväärtus, kuid paljud inimesed siiski jäljendavad neile meeldinud kunstiteoste tegelasi. Tundub, et kirjanikul on teadlasest suurem oht igasuguseid esitatavaid väiteid tõe pähe võtta, sest ta on harjunud enda väljamõeldud maailmadesse sisse elama. Unt kirjutab aga, et mida aasta edasi, seda vähem arvab ta end inimestest teadvat (lk. 215). Empiirilisi kogemusi, mis võivad teooriaid kummutada, tuleb muidugi juurde. Kuigi hinnang oma teadmistele võib selle käigus langeda, teab inimene siiski endisest rohkem fakte. Faktide hulka kuulub ka see, mida on keegi kirjutanud. Olles 1970. aastate algul mõelnud, mida maagiliselt kõlava nimega Gombrowicz võib õieti kirjutanud olla, saab M. Unt tema kohta aastal 1999 juba arvustuse kirjutada (lk. 206). Lugemuse kasvamisega ei ole huvi autori vastu kadunud. Lugemusest rääkides ütleb ta aga, et mõned sümpaatiad on tal olnud läbi aegade, teised hooajati (lk. 258). Selles väljendubki, et inimesest endast on osa jäänud samaks, osa alaliselt muutunud.

Mati Undi arvates muutub inimene aastatega igas mõttes – vana rokisõbrana ei talu ta tehnomuusikat ega räppi, mida peab bioloogiliseks muutuseks (lk. 224). Asja võib siiski seletada ka sellega, et tehnomuusika ja räpp on suhteliselt hilisema levikuga, mille ilmumise ajaks võisid muusikaeelistused just püsivamalt välja kujunenud olla. Aastal 1999 kirjutab M. Unt aga, et talle performansid enam palju ei paku, olles varem rohkem pakkunud (lk. 191). Seega on muutunud ka maitse varem kogetu suhtes. Vaadete püsivus ilmneb selles, et ta kaitseb samas endiselt performansite eluõigust (lk. 191). Kuid ta ei oska seda pidada teatriks, sest talle ei meeldi terminite lõputu laienemine (lk. 139). Siis võiks võtta kasutusele mõne uue mõiste. Kuid Undile ei meeldi ka neologismid (lk. 266). Ta mäletab, et pidas kunagi iga raamatut pühaks ja iga asja raamatuna õilistuvaks, kuid enam nii ei arva (lk. 253). Teatri puhul arvab ta, et mõni teater ei tohigi muutuda, et talle jalad alla jääksid. Uue teatrihoone valmimine tekitab temas hirmu (lk. 223). Võibolla peaksid teater ja muud institutsioonid tervikuna olema üksikisikutest püsivamad? Uute inimeste sündimine on vajalik vanade suremise tõttu, samas uute teatrite asutamiseks nii silmnähtavat vajadust ei ole. Unt kahtleb ka globaliseerumise vajalikkuses (lk. 132). Tema konservatiivsus avaldub ka selles, et ta peab vajalikuks hakata vastu ajale, mil kõike tehakse vaid müügiks (lk. 328).

Ta ütleb veel aastal 1999 ka enda kohta, et kuigi ta on end harinud ja harinud, meeldib talle endiselt titte teeselda (lk. 206), tunnistades seega oma konservatiivsust ka isiklikes asjades. Teises kohas aga paistab, et lapsepõlv on jäänud talle eriti kaugeks, sest ta ütleb, et mida vähem lapsi maailmas on, seda parem (lk. 251). Samas on jäänud püsivaks see, et talle on meeldinud linnaelu maaelust rohkem nii lapsena maal kui ka hiljem linnas elades (lk. 298).

Ajavaimu peab Unt väga valivaks (lk. 80), selles mõttes, mis on parajasti teatris moes. Samas võiks rääkida ka ajavaimu inertsusest, sest teater ise on jäänud püsima. Seda mõtet väljendab ta kaudselt, kui ütleb, et Euroopa ajaloos on kordunud palju ahastuse ja rõõmu tsükleid, kuid kõrgem hingeline kultuur on läbi kõikide tormide säilitanud järjepidevuse (lk. 239). Aastal 1994 tõdeb Unt, et kriitikud on viimasel ajal hakanud nõudma arusaadavust ja selgust, ennast loeb ta aga endiselt hämarusesõbraks (lk. 185). Samas tunnistab ta, et talle taoti stagnaajal pähe küsimus, mida millegagi öelda tahetakse (lk. 182). Muidugi võib ka hämar asi midagi öelda, aga sellest ei saada üheselt aru. Unt peab kahetsusega tõdema, et ta pole ka ise enam nii hämar kui varem (lk. 324).

Nii nagu Unti raamatusse pandud tekstid pärinevad minevikust, huvitab ka teda ennast küsimus, mida hakata peale endiste aegade pärandiga. Kalmuneiu ballaadi lavastamise puhul arvab ta, et tegemist on kauge, arhailise nähtusega, millega ei saa isiklikult samastuda, vaid mida tuleb võtta kui surnute ülestõusmist (lk. 190). Samas on teada, et veelgi vanemaid Piiblit, Koraani ja teisi pühi raamatuid endiselt usutakse ja seda sageli küllaltki tähttäheliselt. Siis peab olema võimalik sisse elada ka eesti rahvapärimusse, kuigi praeguse inimese samastumine sellega ei saa olla täpselt samasugune nagu kunagistel autoritel. Aastal 1986 arvab M. Unt Shakespeare’i näitel, et kaasaja imperatiiviks peaks olema meeleheitlikult klassikalise kultuuri vastu aukartuse kasvatamine (lk. 174). See aga tähendab, et aukartus tema silmis ikkagi puudus. Aastal 1997 kirjutab ta aegade erinevusest Hamleti näitel – tolleaegsete kunstikonventsioonide järgi oli depressioonile lähedane melanhoolia kerge tekkima ja oli peenemates ringkondades kõrgelt hinnas, nii nagu kirjutamise ajal olevat mõnedes ringkondades eufooria (lk. 85). Tegelikult liigub just tänapäeval tõusvas joones depressiooni diagnoosimine, milline mõiste isegi on suhteliselt uus. Seda peetakse arenguga kaasnevaks probleemiks. Kuna Eesti vanainimestest põeb depressiooni kaks korda suurem protsent kui Lääne-Euroopas, peaks Eesti olema mingis mõttes eriti arenenud maa, mida kinnitavad ka interneti levik ja negatiivne iive. Siis peaksid ka Eesti teatrisse uued teemad muust maailmast varem jõudma.

Unt väidab, et 98 protsenti kunstivahenditest on läbi proovitud (lk. 68). See tuleb kindlasti sellest, et inimene ei suuda kujutleda seda, mida pole veel olnud. Protsendi määramiseks peab olemas olema mingi kujutlus ka selle kohta, mida veel proovitud ei ole. Uued leiutised tulevad aegamööda, kuid see ei tähenda, et keegi üldse enam kunagi midagi uut välja mõelda ei suudaks. Ka siis kui ei mõtle, on võimalus selleks olemas, sest erinevaid võimalikke maailmu on lõpmatus. Iseasi, mis hetkel inimene uuele pakutavale vastuvõtlikuks muutub. Kuid uued kaubad on seni uusi tarbimisviise loonud. Unt näeb samas uudsuse otsimist ühe terve möödunud sajandi visama nõudmisena (lk. 137). Et sellest ei tüdinetud, näitab iseenesest, et ei kaotatud lootust selle leidmiseks. Sajand on küll nii lühike periood, et selle jooksul palju uut leidma ei peagi. Pessimismi võib tekitada vahepealne ajaloo käigu võibolla ajutine kiirenemine, mis tekitas lootusi, et asjad nii jäävadki. Üheks uue leidmise viisiks on katse vahepeal omandatud teadmisi omades mingi minevikunähtuse juurde tagasipöördumise katsetamine. Undi skeptilisus uue leidmise võimalikkuse suhtes tuletab meelde F. Fukuyama ajaloo lõpu teooriat, millest viimane ise kuuldavasti osaliselt taganenud on. Selgub, et Unt mõtlebki Fukuyama peale. Ta oskab tuua tõendeid Fukuyama ajaloo lõpu teooriale ka konkreetsete lavastuste näitel (lk. 183). Teise ajaloofilosoofina leiab viitamist Ortega y Gasset masside esiletõusu teooriaga (lk. 140). Et aga tema kirjeldatud masside esiletõus leidis aset suhteliselt hiljuti, siis võib ka oletada, et sellestki tulenevad muutused ei ole veel lõppenud.

Üks märgatavamaid muutusi nende Undi tekstide puhul on lugeja seisukohalt see, et vaadeldav raamat tundub huvitavam kui sama autori artiklid ajakirjandusest lugedes. Millest on see tingitud? Võibolla ümbrispaberi värvist. Kogu raamatu lugemise vältel jääb vaatevälja ka ümbrispaberi serv. Peaks proovima lugeda uuesti ilma ümbrispaberita. Raamatu kujundus pole ju autori tehtud, samuti nagu lavastaja ei pruugi olla lavastatava teksti autor. M. Unt juhib tähelepanu lihtsale asjaolule, et võimalikke psühholoogilisi seletusi loeb publik välja näitlejate käitumisest, ilmetest ja olemisest (lk. 67). Kas ei vii aga just see eksiteele? Näitleja olemist peaks ju mõjutama see, mitmendat korda ta sama osaga üles astub. Unt osutab sellelegi, et üliõpilasetendused on alati vallatumad, samas kui hiljem tuleb teha igavat ja tapvat tööd (lk. 173), seega näib väsimus kujunevat eluaegseks. Erinevates kultuurides on samadel žestidel erinev tähendus. Kuidas siis mängida teisest kultuurist pärinevat näidendit? Erinevalt võtavad etendust vastu ka erineva nägemisteravusega inimesed. Esireast vaadatuna võib mulje olla hoopis teine kui viimasest reast. Või teises hoones antava etenduse puhul. Kui tekstid on juba raamatusse kokku pandud, on sama trüki kaks erinevat eksemplari ikkagi teatrielamustega võrreldes palju sarnasemad.

Raamatu huvitavuse seisukohalt on oluline kahtlemata ka see, mida on autor kirja pannud. "Eesti mõtteloo" sarja nimetus ütleb, et selles ilmuvad raamatud peaksid sisaldama mõtteid. Mati Undi kirjutised neid kahtlemata sisaldavad. Sageli esitab ta kaalumisväärsetena teiste inimeste mõtteid, ütlemata otseselt, kas need on õiged või valed. Ta võib tuua korraga ka kahe üksteisele vasturääkiva autoriteedi arvamuse nende vahel valikut tegemata (lk. 143). Samas jätkub tal piisavalt ka omapoolseid mõtteid. Kui ta ütleb, et ta ei oska mõelda (lk. 262), teeb ta seda tagasihoidlikkusest või peab silmas ühte kindlat mõtlemise valdkonda. Kes on mänginud malet, see teab, et mida paremini mõtleb vastane, seda rohkem tuleb ka endal mõelda. Vastane ei ole aga vaenlane ja aitab sageli peale mängu lõppu juhtunut analüüsida. Ka rohkem mõtteid sisaldav kirjutis tekitab lugejas rohkem uusi ideid, mis võivad paljuski kirjutaja omadega vastuollu minna. Ühine mõttetöö peaks aga aitama kaasa kui mitte just progressi kiirendamisele, siis vähemalt regressi aeglustamisele. Ajalugu võib edasi minna.

Juuni 2004