Värvieelistused

Lemmikvärviks olen pidanud alati sinist. Meeldivad nii helesinine kui ka tumesinine. Võibolla hakkas mulle see värv meeldima sellepärast, et selle nimi kõlab eesti keeles kõige rohkem minu nime sarnaselt. Aga inglise keeles kõlab hoopis teisiti, sellest hoolimata meeldib mulle ka vastav ingliskeelne sõna. Kaunase puiesteel oli meil eraldi soojaveekraan ja külmaveekraan. Soojaveekraani tähistati punase ja külmavee oma sinise värviga. Nende värvide algustähed S ja P olid justkui minu ja õe nimede algustähed. Seega oli külm vesi justkui rohkem minu oma ja soe vesi õe oma. Sinine oli üldse rohkem poiste ja punane tüdrukute värv. Tol ajal ma veel külma veega ei pesnud, hiljem hakkasin isa õpetusel ka seda tegema. Teine põhjus, miks mulle võis sinine värv meeldima ja punane mitte meeldima hakata, oli see, et sinine värv oli Eesti lipul ja punane Nõukogude Liidu lipul. Eesti lipp oli küll keelatud, aga ma teadsin, milline see välja näeb ja joonistasin seda. Läbiotsimiste kartuses liimisin lipule teise paberi peale ja peitsin mööbliprakku, kust see minu ehmatuseks kaduma läks, sest ema koristas tube. Aga vahel on mulle punane värv ka meeldinud. Lapsena meeldisid üleni punased Poola õunad, mida jõulude ajal poes müüdi. Samuti loojuv päike. Tol ajal vaatasin nii loojuvat kui ka kollast päikest. Kui sain ühe päikesevarjutuse ajal teada, et päikese vaatamisest võib pimedaks jääda, lõpetasin ära. Aga võibolla olin sellega juba silmi kahjustanud, sest kui silmaarst minu silma vaatas, siis ta ütles minu meelest, et see on väga hõre. Punasest veel vähem on mulle meeldinud oranž. Eriti koledad tunduvad oranžid autod. Aga paljud oranžid asjad on ilusad ka, näiteks apelsinid. Kui me saime kirsipunase auto, siis selle värv tundus küll ilus. Samuti kirsid ise. Ja ilus ei pruugi olla ainult tumepunane, vaid võib olla ka roosa, näiteks Paide vanaema tehtud mannavaht. Oma ema on vist ka mannavahtu teinud, aga vähem.

Vanasti olid meil enamus munatopse kollased, aga üks oli sinine. Mina tahtsin süia alati sinisest, mida mulle ka lubati, kuni olin kõige noorem laua taga sööv laps. Kui Klausist sai uus kõige noorem, võttis ta selle munatopsi mult vägisi ära. Ma täpselt ei mäleta, aga vist võitlesin Klausiga ka rohelisel taburetil istumise õiguse pärast, vähemalt minu koha laua otsas võttis Klaus üle. Munatopsi, mida mina pidasin siniseks, hakkas Klaus nimetama roheliseks, mistõttu ma algul arvasin, et ta on värvipime. Eriti kui ta rääkima õppimise ajal ka teisi siniseid ja rohelisi asju ära vahetas. Aga ühel päeval vaatasin ka ise, et see munatops on tõesti roheline. Võibolla ta on rohelisemaks tõmbunud. Tegelikult ta on sinise ja rohelise vahepealne. Hiljem tuli majja ka valgeid munatopse. Nüüd ma enam muna süies topsi ei kasuta, milleks pole ka põhjust, sest munakollast enam vedelaks ei jäeta. Munatopsi kasutan ainult lihavõtte ajal mune värvides.

Ema rääkis ükskord, et oli lugenud, mis emotsioonidega mis värvid seostuvad. Sinine pidi tekitama õudustunnet. Selle jutu peale hakkas sinine mulle veel rohkem meeldima, kuigi mina seda ei kartnud. Neljandas klassis asutasime koolis fantoomide ühingu, kuigi Fantoomi filmi ei olnud meist keegi näinud. Teadsime seda, et Fantoomi pea on sinine ja et kui seda filmi kinos näidati, kirjutati linnas iga seina peale Fantoom, mistõttu selle filmi näitamine olevat lõpetatud. Hiljem ühte osa Saksa satelliittelevisioonilt nägin. Kuigi satellitkanaleid on palju, ei olnud ma ühingusse kuulunud klassivendadest ainuke, kes seda sel päeval vaatas.

Õhupallidest meeldisid mulle kõige rohkem rohelised, sest need sarnanesid viinamarjaga.

Malet mängima õppides pidasin musti nuppe valgetest tugevamateks, sest mustad olid ilusamad ja läikisid. Õde küll püüdis seletada, et tegelikult on valged tugevamad, sest neil on avakäigu õigus. Selle peale arvasin võibolla, et siis tuleks avakäik mustadele anda. Üksi malenuppudega mängides mängisin, et mustad on vangivalvurid ja valged vangid. Must tundus kurjem ja rohkem võimuga seotud. Seda kinnitas ka see, et võimuga seotud inimestel olid mustad volgad. Valgeteks nimetatud malenupud tegelikult päris valged ei olnudki, vaid rohkem kollased.

Kuigi mulle mustad malenupud meeldisid rohkem, olin uhke, et alguses olid mul valged juuksed. Kuigi mul endal enam ei olnud, oli mul esimesse klassi minnes hea meel, et paljudel klassivendadel olid heledad juuksed. Seda pidasin vist rohkem eestlaste juuksevärviks, võrreldes venelastega. Hiljem hakkasid klassivendade juuksed ka tumedamaks minema. Vahepeal meeldisid mulle rohkem hoopis tumedate juustega klassivennad, keda kogunes jalgpalli mängides ühte võistkonda rohkem. Praegu ma inimeste üle juuksevärvi järgi ei otsusta.

Sügisestest puulehtedest on mulle kõige rohkem meeldinud vahtralehed, sest need ei lähe lihtsalt kollaseks, vaid kirjuks. Algkoolis korjasid klassiõed selliseid lehti kooli õuel kimpudesse. Hiljem olen tähele pannud, et iga aasta ei lähe vahtralehed nii kirjuks nagu siis, vaid vahel on nad teistele puudele sarnasemalt kollased. Minu ema on sama tähele pannud.

Kui tahta objekti järgi joonistada, on seda kõige kergem teha mustvalge foto või joonistuse järgi. Joonistanud olen kõige rohkem pastakaga. Ema on püüdnud õhutada mind rohkem värve kasutama, sest kahevärvilised pildid talle väga ei meeldi. Oma pastakaga joonistamise oskust olen pidanud paremaks kui maalimisoskust, sest joonistades tuleb pilt rohkem ootustele vastav. Aga kui ma hakkasin oma joonistusi ja maale pildistama, siis joonistused kustutasin varsti fotoaparaadist ära, aga maalid jätsin alles, sest ilma arvutis töötlemata fotod joonistustest eriti head välja ei näinud, maalid nägid. Kuigi ma mõne kuu eest kingitud aparaadiga mustvalgeid fotosid teinud ei ole, on varem mustvalged fotod jätnud sageli värvilistest parema mulje.