Laste mälestused

Vene kirjanik Tolstoi väitis, et mäletab oma sündimist. Mina olen oletanud, et mäletan 1-aastane olemist, mida püütakse kahtluse alla seada. 2-aastane olemist mäletan kindlamini ja selle vastu vähemalt kodus ei vaielda, kuigi üks mees vaidles küll, et tema on lugenud, et esimesed mälestused tekivad hiljem. Minu vend Tõnu on öelnud, et tema esimene mälestus on ülejärgmise venna Tooma sündimine. Tõnu sai samal sügisel 4-aastaseks. Seega 3-aastane olemist ta arvab end mitte mäletavat, aga mina alustasin umbes 7-aastaselt paljusid lauseid sõnadega: "Kui ma kolmeaastane olin..." Kui ühe lõunasöögi ajal seda jälle rääkima hakkasin, ütles isa minu meelest pahaselt, et ma räägin nagu Vene ohvitser oma sõjamälestusi, et kui meie sõjas olime, siis oli nii. Selle isa kommentaari peale ma neid jutte veel ära ei lõpetanud. Aga lõpetasin selle peale, kui minu dateering vaidlustati. Rääkisin ühel päeval, et kui ma kolmeaastane olin, mõtlesin välja laulu "Hei koppadi-koppadi ristikhein". Ema vaidles vastu, et selle laulu ma mõtlesin kindlasti välja 5-aastaselt. Laulul endal rohkem sõnu ei olnudki ja seda ma ei laulnud, vaid ütlesin tavalise häälega. Kui mult küsiti, mis selle laulu viis on, siis vastasin, et "Hei koppadi-koppadi ristikhein" ongi selle viis. Tegelikult ma ei teadnud, mida sõna viis tähendab, arvates, et see on umbes sama, mis refrään. Hiljem on ema vaielnud veel, et ei olnud "koppadi-koppadi", vaid ühekordselt "koppadi". Neid jutte kolmeaastasusest hakkasin rääkima ilmselt selle peale, et esimese klassi aabitsas oli lugu kolmeaastasest, mida meil eesti keele tunnis arutati. Seal jutus läks kolmeaastane vist mullahunniku otsa ja küsis oma emalt luba, öeldes, et ega ta sinna ei jää, ta tuleb alla ka, mille peale talle luba anti. See lugu seostus mul ilmselt sellega, kui ma ise Kaunase puiesteele kolimise järel koera kartes tema eest muruplatsile toodud mullahunniku otsa ronisin. Siis mul ilmselt tekkis arvamus, et minu ronimine oli ka kolmeaastaselt, kuigi nüüd kolimise aastat teades arvan, et see oli kaheaastaselt. Selle aabitsa loo unustasin tegelikult vahepeal ära, kuigi muid asju sellest aabitsast ma mäletasin. Aga õel oli vana aabits alles ja ükskord seda uuesti vaadates jäi see mulle meelde. Lapsena küsisin emalt sageli, kui vana ma olen, sest arvasin, et saan ruttu vanemaks. Ema vastas rohkem kui ühe aasta täpsusega. Kui mult siis üks võõras vanatädi õues vanust küsis, ütelsin, et ma ei tea, kas ma olen nii mitme või nii mitme ja poole aastane. Sellest jutuajamisest on veel meeles, et üks küsis teise juttu täpselt mitte kuuldes "Mida?", millele teine vastas omakorda mitte kuuldes täpselt sama küsimusega. Ühel oma varasematest sünnipäevadest seisin hommikul puhveti peegli ees ja näitlesin kõiki järgmisi vanuseid, kuhu ma pidin jõudma. Lõpuks jõudsin välja seitsmeaastase näitlemiseni. Mulle oli öeldud, et seitsmeaastaselt ma lähen kooli, mistõttu seda vanust näitlesin nii, et endal hakkas vastik. Võibolla see oli sama kord, millest jäi meelde, et nägin peeglist, et mul on valged juuksed. Kuidas juuksed hiljem tumedaks läksid, seda ma ei pannud tähele. Praegu on uuesti halle karvu tekkinud.