Taburetid ja toolid

Sel ajal, mida ma kõige varasemana mäletan, oli meil kodus kahte liiki taburette. Ühed olid ümmargused ja valged, teised kandilised. Ümmargustest taburettidest üks oli praguline, sest see oli olnud Ujula tänaval talvel väljas. Kandilisi taburette oli neli tükki. Üks neist oli roheline, teine valge, kolmas oranž ja neljas punane. Mina tahtsin istuda kõige rohkem rohelisel või teise võimalusena valgel. Ühel päeval, kui mina olin vist Paides, värvis ema kõik kandilised taburetid punaseks, samuti meie Kaunase puiestee kempsu. Ümmargused taburetid värviti kollaseks. Mulle see värvimine eriti ei meeldinud, sest soojad värvid ei ole minu lemmikvärvid. Hiljem hakkas taburettidelt maha kuluma kõigepealt uus värv ja seejärel ka selle alt nähtavale ilmunud vana. Kaunase puiesteelt mäletan seda, et alguses ei ulatunud mul söögilauas taburetil istudes jalad põrandale. Rohkem soovitati tarvitada kandilisi taburette, sest ümmargusi peeti kukkumisohtlikeks. Aastal 1990, mis oli vanaisa viimane eluaasta, ta kukkuski ümmarguse taburetiga peolauas ümber, kui hakkas ühte lapselast sülle võtma. Siis tal oli juba tervis läbi. Eriti soovitati kandilist taburetti eelistada ronimisel. Ronida oli mul vaja näiteks selleks, et lambinuppe vajutada. Ühel ööl käisin kempsus ja tõin lüliti vajutamiseks koridori tabureti. Pärast seda tahtsin minna veel vannituppa. Vahepeal kadus taburet ukse tagant ära. Siis ma ei läinud enam ise seda tagasi tooma, vaid otsustasin vanemad äratada, et nemad tooks. Kaunase puiesteel olid lülitid vist madalamal kui Uue tänava korteris. Kui me Uuele tänavale kolisime, siis mõned vennad hüppasid lüliti vajutamiseks. Vahepeal oli seis selline, et lülitit ühte pidi ulatus vajutama, aga teist pidi mitte. Lülitite alt määrdus tapeet kiiremini kui mujalt. Kaunase puiesteel oli mul taburetti vaja ka kapi otsa ronimiseks. Kui mulle vist kaheksandaks sünnipäevaks kingiti märkmik ja õde selle üle naeris, mida ma sinna kirjutasin, tahtsin seda peita. Ema soovitas peidukohaks lastetoa kapi otsas olevat lapsevankri kasti. Sinnani ulatasin ainult taburetiga. Ühel päeval, kui olin märkmikusse kirjutanud ja seda parajasti kapi otsa tagasi panin, tuli õde koju. Ta küsis kohe, miks taburet lastetoas on. Tavaliselt seda seal ei hoitud, sest lauda sinna tuppa ei mahtunud. Oli küll väike valge lastelaud koos kahe väikse punase lastetooliga. Lastelaua saime, kui sündis minust järgmine vend ja seoses sellega osteti mulle uus voodi, millega koos toodi ka see laud. Siis olin kaheaastane. Punased toolid ilmusid majja tegelikult vist hiljem. Lastelaua ja ühe tooli andsime ära, kui onupojal sündis laps ja meil enam väikseid lapsi ei olnud.

Sama kaua kui kirjeldatud taburette mäletan kodust ka kahte tugitooli. Need olid pehmed ja riidest ja neil käisid veel peal riidest eemaldatavad katted. Üks tugitoolidest oli üleni narmastega kaetud kattega. Neid narmaid meeldis lastel katte seest välja sikutada. Ühel päeval sikutasin neid suurema hulga ja peitsin vaiba alla, arvates, et sealt keegi neid ei leia. Aga ema tuba koristades ikkagi leidis. Tugitoolis oli kerge magama jääda. Vahepeal jäi Klaus magama enne igat õhtusööki ja oli vihane, kui teda äratati, et sööma kutsuda.

Kui isa tuppa osteti pere teine kirjutuslaud ja vanad mustad raamaturiiulid, saime koos nendega ka ilusa ümmarguse seljatoega pruuni puutooli. Kaunase puiesteel oli see tool isa toas musta kirjutuslaua taga, aga Uuel tänaval mingil hetkel jäi isa tuba selle jaoks liiga kitsaks ja tool tuli minu tuppa, kus ta on siiamaani. Ükskord kleepus mul särk selle tooli külge kinni. Isa seletas, et tooli on vaja puhastada. Ta õpetas, et seda tuleb teha noaga, mida ma poleks julgenud oma peaga tegema hakata. Viimati juhiti minu tähelepanu sellele, et see tool logiseb, aga kui ma ise peale istun, ei märka ma midagi.

Esimesed taburetid, mis minu eluajal juurde osteti, kuulusid Poola köögikappide komplektide juurde. Need taburetid lagunesid kiiresti ära, samal ajal kui varem olemas olnud pidasid paremini vastu. Kapid on veel alles, aga aegamööda lagunevad samuti. Sahtlid ei taha liiga välja tõmmates sisse tagasi minna ja väikseid taldrikuid ei saa restkapi igas vahes enam kuivatada.

Ühed uued toolid tulid majja seoses sellega, et vanatädi läks vanadekodusse ja pidime tema korteri tühjaks tegema. Vist tema käest saime toolid, millel ei olnud hea istuda, sest põhi tuli kergesti alt, aga kasutasime neid riiete hoidmiseks. Isa pahandas ühtepuhku, et miks on riided toolil, kui nagi on tühi. Aga ma polnud selle kriitikaga nõus, sest kuigi päeval oli nagis vaba ruumi, oli ta öösel üleni täis.

Hilisemal ajal on meil linnas ja maal olnud veel mitmesuguseid toole ja taburette, sest vahepeal tuleb osta uusi vanade lagunemise tõttu ja ka seoses rahvaarvu muutumisega. Aga hilisemate aegade toolid on mul halvemini meeles, sest nad pole enam emotsionaalselt nii tähtsad olnud. Igatahes vahepeal tuleb mõnel taburetil jalg alt. Oleme püüdnud neid ka parandada, aga see väga hästi ei õnnestu.

Kooli minnes oli teadmine, et seal peavad olema pingid, mitte laud ja tool eraldi. Esimese klassi ruumis ja keskkooli matemaatikaklassis olid ka sellised pingid, aga enamuses ruumides mitte. Hiljem muretseti esimese klassi ruumi ka teistsugune mööbel. Mõnes klassis olid veel sellised lauad, milles oli auk tindipoti hoidmiseks, aga minu ajal seal keegi enam tinti ei hoidnud, vaid meil pidid olema täitesulepead ja hiljem kirjutasime pastakatega. Kooli ajal oli palju kordi, kus pidime mööblit tassima. Enne igat aktust pidi keegi kooli saali lavalt toolid saali ritta tassima ja pärast tagasi viima. Kaua ei saanud toole saali põrandal hoida, sest seal peeti ka kehalise kasvatuse tunde. Pärast minu lõpetamist on aulale lisaks eraldi pallimängusaal ehitatud, aga mööbli tassimistele pole see lõppu teinud. Kui meie kooli ruume kasutati maleturniiri läbiviimiseks, käisin kooli saalis koos trennikaaslastega klassidest võetud laudu valmis panemas. Siis mulle näidati, et minu silmamõõt on vale, kuna olin pannud laudade rea diagonaalselt.

Elus on veel istutud mitmesugustel toolidel ja istmetel, aga võõraste kohtade omad pole nii tähtsad kui kodu ja kooli omad.