Maskiga ajalehed

"Eesti Päevalehte" ähvardab vist pankrott. Vähemalt hakkas ta ilmuma varasemast väiksemas formaadis. Selle vastu ma niiväga ei ole, sest kõike ei jõua sealt endiselt läbi lugeda. Ja monopoli ühe ajalehe kätte minekut ka ei taha. Aga kehvem on eilne juhtkiri, mis teatab, et leht muutub ka sisuliselt, aga ei kirjelda, milles need muutused seisnevad. Kas tahetakse lugeja tähelepanu mõistatuste esitamisega treenida? Vanasti oli ajalehtedel kindel programm ja nad olid kindla parteiga seotud. Nüüd arvab sama lehe kohta üks lugeja, et see on ühe partei leht, teine, et teise oma. Seega lugejad ei tea, kelle lehte nad loevad. Ja kaastöölised ei tea, mis lehele oleks kõige õigem kaastöö saata, et see ka avaldataks. Vanasti olid lehtede vahelised vastuolud parteilised vastuolud. Nüüd kui lehes ilmunud artikli kohta poleemikat tulebki, siis ainult samas lehes, kuna vanasti tuli see tavaliselt teises lehes. Praegu tunduvad põhivastuolud erinevate lehtede vahel olevat mitte poliitilised, vaid ärilised. Lehed protesteerivad küll selle vastu, kui poliitikud tahavad neid rohkem tsenseerima hakata, aga toimetused tsenseerivad ise lugejate kommentaare sellega, et kustutavad teise lehe nime mainivad, et mitte teisele lehele mingisugust reklaami teha.