Õppeaine luuletamine

Üks inimene sünnitas ja samal ajal said pojad ka paljude looma- ja linnuliikide esindajad. Veel ei teadnud, kui paljude pojad ellu jäävad. Toas tehti ümberkorraldusi. Akna all olev kapp tehti lahti. Aga selles oli juba ammust ajast elanud üks inimene. See inimene ütles, et ega tal ei olegi seal nii pime olnud kui võiks arvata. Asi oli selles, et kapi aknapoolsel küljel sein puudus.

*
Olin korraldanud koolis klassikokkutuleku. Sealt lahkudes olid klassikaaslased öelnud, et täna võiks tagasi minna. Aga kodus taipasin, et ma ei tea, mis kellaaega nad silmas pidasid. Asusin koos Pillega varahommikul kooli poole teele. Pille küsis, kas siis keegi kellaaega ei öelnud. Vastasin, et koolis seda ei öeldud, aga osad läksid veel pärast kohvikusse edasi ja võibolla seal arutati. Kui jõudsime kooli õuele, põgenesid klassikaaslased koos toiduga koolimaja uksest välja. Neid oli välja visatud, sest tänasele koolimaja kasutamise leping ei laienenud. Ütlesin Pillele, et leping käis ainult kindla kuupäeva kohta ja ainult klassiruumi, mitte saali kohta, kuigi me käisime saalis ka. Oleks võinud sõlmida tänase kohta uue lepingu. Kartsin, et koolis arvatakse, et tänane tagasitulek on minu algatatud. Nüüd oli raske järgmine kord veel koolilt ruume küsima minna, kuigi võibolla oleks antud. Põgenesin koos teistega. Jälitajatel silmist kadumiseks keerasin koos osadega Vallikraavi tänavale nagu unenägudes. Läksin koos Merili ja ühe teise klassiõega oma koju. Merili hakkas mänguasjadega mängima. Ütlesin, et parem on mitte kõiki karbist välja kallata, kuigi võib kõik ka kallata. Merili kallaski kõik.

*
Tegin raadio lahti. Seal laulis üks hääl ühe hea ansambli lauludest üksikuid ridu ette ja see ansambel laulis kogu laulu järele. Täna oli vist sellele ansamblile pakutud võimalust kogu päev otse-eetris laulda, ilma et muid saateid olekski. Panin raadio kinni, et hakata raamatut lugema.

*
Meil oli uus tunniplaan. Kolmapäeva esimene tund oli luuletamine. Ennustasin, et sinna ei lähe peaaegu keegi kohale. Vist oli nüüd ära jagatud, et kirjanduse tunnis kirjutatakse kirjandeid ja luuletamise tunnis luuletusi. Selle arvel jääb üks kirjanduse tund nädalas vähemaks. Mõtlesin, et mul on luuletusi juba varem valmis kirjutatud, ma ei pea tunnis kirjutama uut luuletust, vaid võin ka vana kirja panna. Mõtlesin rääkida, et kui peab hommikul vara üles tõusma ja kooli minema, siis on võimatu luuletust kirjutada. Sama moodi nagu kõik head pildid olin joonistanud kodus, mitte kooli joonistamistundides. Sellepärast võis joonistamisõpetaja minust väga halval arvamusel olla. Otsustasin, et lähen siiski luuletamistundi kohale, sest võibolla seal räägitakse kasulikku teooriat. Üks õpetaja oli meile küll juba nooremas klassis teooriat tutvustanud. Jõudsin tundi pärale. Seal dikteeris õpetaja ühele poisile selle õppeaine nimetust tähthaaval. Poisil läksid silmad suureks. Ta kirjutas mitu ainet ühte vihikusse ja praegu kirjutas ta juba varem täis saanud leheküljele vahele. Sellest asjade segamisest hoolimata oli õpetaja talle sinna leheküljele hindeks viie kirjutanud, sest segamine tuli tal hästi välja. Minul tuli halvemini. Õpetaja alustas loengut. Ta rääkis, et keel koosneb häälikutest ja pausidest. Häälikuid märgitakse üles tähtedega. Millega märgitakse pause? Üks õpilane vastas, et sõnavahedega. Õpetaja vaidles vastu, et kõik autorid sõnavahesid ei kasuta. Mina magasin laua peal ja kuulasin tundi läbi une. Õpetaja nimetas minu nime, et mina midagi ütleks, kuna mul oli luuletamisega teistest rohkem tegemist olnud. Tegin silmad lahti ja vaatasin ringi. Olin üksi oma toas ja lamasin voodis. Kuna ma õpetajat ei näinud, siis ei vastanud ma midagi. Aga kui silmad uuesti kinni panin, jätkas õpetaja rääkimist. Võibolla ma polnud lihtsalt õiges suunas vaadanud. Lähenesid lõpueksamid ja pidi nendeks valmistuma hakkama. Kahtlesin, kas ma saan matemaatika selle ajaga selgeks.