Saladused üleval

Mängisin Vorobjoviga malet. Ta puudutas avangus ühte etturit, aga käis teisega. Mõtlesin, et nüüd ma võin käiku nõuda, aga ei nõudnud. Natukese aja pärast ütlesin, et mul on ettur vähem. Vorobjov vastas, et kaks etturit. Lugesin kokku, et tal oli õigus. Ütlesin, et ma ei oska ettureid kokku lugeda. Ütlesin, et siis tal ei olegi huvitav mängida. Vorobjov vastas, et ei ole jah huvitav. Aga jätkasin mängu, öeldes, et minu jaoks on see seis väga huvitav, siin on veel väga palju võimalusi. Käisin ratsu tugevale väljale. Vaatasin, et mul on valida, kas anda lipuga a või h-liinilt tuld. Mõtlesin, et ma vaatasin vist valesti, sest neil liinidel on tuleandmisväljad erinevatel ridadel.

*
Hommikul ärgates vaatasin esimese asjana peeglisse. Märkasin, et isa jälgib mind selja tagant. Lamasin voodis edasi ja mul hakkas üks jalg keerlema. Mõtlesin, et tegelikult on see haigus. Öeldi, et praegu on maletajate saladused Esteris üleval, sealhulgas minu omad. Isa ütles nende andmete põhjal, kes on mu nahaarst. Küsisin, kuidas saab öelda, et ta on mu nahaarst, kui ma olen selle mehe juures ainult üks kord käinud. Tõnise õpetuse järgi tegin Esterist saladused lahti. Üks alajaotus oli seal II-III klassi õpilaste kohta. Teine alajaotus oli vanemate kohta. Ütlesin, et võibolla on minu andmed selles, kuigi ma ei ole lapsevanem. Marti istus tugitoolis ja vaatas minu poole. Minu kohta tuli esimese asjana lahti video klassikokkutulekult. Rääkisin seal Lauri K-ga. Ma olin sama ümmargune kui tema. Tõstsin rääkimise ajal jalgu õhku ja mul oli kaabu peas, kuigi ma ei mäletanud, et oleksin seda kandnud. Lauri andis minu kätte madu. Üks hääl ütles, et madu on kaksteist pool kilomeetrit pikk. Teine küsis imestunult, et kaksteist pool kilomeetrit.

Äraeksimine

Rääkisin, et ma ei saanud koolis vene keelt selgeks, aga ma õppisin vähemalt vene keele tähed selgeks. Üks bussisõitja, kes seda juttu kõrvalt kuulis, tegi minu kohta halvustavaid märkusi. Bussist väljumise järel asusime perega ühe mäe alt läbi roheluse teele. Kui kohale jõudsime, kohtusime koeraga. Me polnud õigesse kohta pärale jõudnud. Teised, kes olid läinud teistes suundades, olid oma kohtadesse jõudnud. Selles filmis räägiti, et kuhugi välja jõuda pole vist lootust, sest terve manner on inimtühi. Vanaema sai teada, et on olemas ka teine vanaema. Üks šoti poiss hakkas karjuma, sest tal olid šoti geenid. See juhtus teises filmis. Esimeses filmis laulis üks šoti suguvõsa nutulaulu, et neile ei saa osaks sellist au, nagu nende esivanematele. Nad valmistusid surema. Näidati, et see, kes oli peategelast bussis halvustanud, vaatas seda kõike televiisorist. Tema oli äraeksimise korraldanud. Tal kasvasid kogu rinna peal hallid habemekarvad. Ta sügas neid ja küsis enda kõrval istuvalt teiselt mehelt, kas varem on juhtunud, et suguvõsa hotellis sureb. Filmi peategelane istus üksi hotellitoas ja tegi arvutusi, et leida päästeplaani. Ta oleks selle leidnud, kui oleks tulnud mõttele minna tuldud teed tagasi ja proovida algpunktist uuesti õigesse sihtpunkti jõuda. Hotellitoa ukseava kattis lähemale tulev postkaart, millega bussis halvustanud mees püüdis peategelast tappa. Peategelane hakkas asjadest aru saama ja ütles: "Ahhaa, piltpostkaardialbum."

Stalinistlik Poola ajalugu

А. Я. Манусевич. „Очерки по истории Польши“. Москва 1952. 407 lehekülge.

Lugesin selle raamatu läbi, sest kodus olemasolevaid raamatuid tahaks lugeda ja teist Poola ajalugu mul kodus ei ole. See on kunagi minu vanaisa hangitud, tol ajal ei olnud paremaid raamatuid saada. Teistel ma seda lugeda ei soovita, sest see on ilmunud Stalini ajal ja kubiseb moonutustest.

Ülikoolis õpetati, et tuleb eelistada viidet autoriteetsemale raamatule. Minu lapsepõlves peeti kõige autoriteetsemaks kõigis küsimustes Leninit, selle raamatu ilmumise ajal Stalinit. Õigemini kellelegi peale Marxi, Engelsi, Lenini ja Stalini viidatud ei olegi.

Poola enda valitsejaid kujutatakse raamatus pahadena, aga Vene valitsejaid headena. Tekib küsimus, kuidas saab siis üldse Oktoobrirevolutsiooni õigustada, kui omad olid juba võimul. Aga 19. sajandil muutuvad ka Vene valitsejad ajutiselt pahadeks, head on siis revolutsionäärid, kes 20. sajandil võimule tulevad.

Kui Venemaa võttis Poolalt Ida-Ukraina ära, õigustab raamat seda sellega, et seal elasid õigeusklikud, kes ei tahtnud elada katoliiklikus Poola riigis. Aga kui hiljem ühendas Venemaa endaga ka katoliiklike Poola alasid, siis usuküsimusest vaikitakse.

18. sajandil toimus kolm Poola jagamist Venemaa, Preisimaa ja Aurstria vahel. Kuigi Venemaa vallutas siis kolm korda järjest Poola alasid, oli raamatu järgi Venemaa erinevalt Preisimaast ja Austriast Poola sõber, sest olevat tahtnud iseseisvat Poola riiki säilitada. Kolmandal jagamisel seda enam ei säilitatud. Alade Venemaale mineku puhul kasutati kaartide leppemärkides teist tegusõna kui Preisimaa ja Austria puhul. Preisi ja Austria olevat maid vallutanud, aga Venemaa tagasi võtnud. Kui piirid nihkusid nii kaugele läände, et tagasivõtmisest ei saanud enam kuidagi rääkida, kasutati kolmandat tegusõna, et ei peaks ikkagi vallutamisest rääkima.

Neljandaks Poola jagamiseks nimetatakse raamatus Viini kongressi, kuigi siis jagati tervet Euroopat. Poolakad on lugenud jagamiste hulka ka Molotovi-Ribbentropi pakti, aga sellest raamat vaikib.

Vene kodusõjaga samaaegset Poola-Nõukogude sõda kujutab raamat poolakate vallutussõjana. Poola olevat olnud imperialistlik riik, aga temast suurem Nõukogude Venemaa mitte. Samal ajal tunneb raamat Poolale kaasa sellepärast, et piir Saksamaaga ei tulnud Poolale soodne.

Kuigi Stalin vallutas Poola riigi idaosa, oli ta raamatu järgi poola rahva suur sõber. Teise maailmasõja ajal oli Poolal kaks valitsust, üks Londonis ja teine Nõukogude tagalas. Raamat väidab mitteusutavalt, et Londoni eksiilvalitsus oli ainult Nõukogude Liidu, aga mitte Saksamaa vastu.

Teise maailmasõja järgset Poola ülesehitamist kirjeldades kasutatakse tuttavat statistikaga manipuleerimist, nagu oleks läinud kõik sõjaeelse olukorraga võrreldes paremaks, aga samal ajal ei öelda midagi selle kohta, milline oli samal ajal majanduse areng vabas maailmas.

Kuigi raamat on näide ajaloovõltsimise ajaloost, saab sellest kriitilise pilguga lugedes ilmselt ka tõtt teada. Poolal on olnud tihedaid ajaloolisi sidemeid ka Eestiga, korduvalt nimetatakse raamatus ka Eestit või Eesti alal asunud riike.

Kesklinnas suusatamine

Suusatasin kesklinna Emajõe äärses pargis. Varem olin suusatanud kanali ääres, aga täna eelistasin kesklinna, sest seal võis rohkem tuttavaid näha, et ma suusatan. Sai teha kahte moodi lühemaid ringe, aga ma sõitsin 8-kujuliselt, pool ühest ja pool teisest ringist, mis oli kokkuvõttes pikem. Ühel ringil sattusin teiste suusatajate selja taha. Mõtlesin, et pean jääma neist natuke rohkem maha, muidu kui kõige ees sõitja pidurdab, siis ma sõidan enda ees sõitjale otsa. Aga eessõitjad andsid mulle teed, sest nad olid minust aeglasemad. Pärast järgmist pööramist jäi mul suusakepi külge kellegi kilekott. Võtsin selle kepi otsast ära, aga ei teadnud, kuidas kott omanikule tagastada. Kui suusatada selles pargis, siis oli pärast pikem tee higisena koju minna.

*
Lapsed mängisid liivakastis. Vaatasin, et nad ei pane üldse liiva peale vett. Kuigi ilm oli palav, oli liivaakasti kõrval lomp olemas. Otsustasin viia neile plastmassämbriga vett, mille olin saanud ühest ajalooraamatust. Tahtsin ämbrist liiva välja võtta, aga katsudes tundsin, et see on tsement. Panin tsemendi ämbrisse tagasi. Aga nüüd oli see märg ja tuli kuhugi ämbrist eemaldada, enne kui ta kivistub. Kivistunut oleks raskem lahti lõhkuda olnud. Võibolla oleks seda saanud teha viiliga.

"Keiser Julianus" II

Leo Metsar. „Keiser Julianus. Päevik. Teine raamat“. Tallinn 1983. 416 lk.

Raamatus on vahepeal Julianus juba surnud ja vahepeal on juttu ajast, kui ta veel elab. Kasutatud on erinevaid jutustajaid. Selle poolest võiks raamat teoreetiliselt sarnaneda Faulkneri teosele „Kui ma olin suremas“. Aga kui Faulkneril ja eesti kirjandusest Lutsu „Kevades“ on tegelased üksteise suhtes kontrastsed, siis Metsaril vähem. Kontrastsed on tal erinevad koolkonnad, mille põhirühmad on kristlased ja paganad, aga üksikisiku tasandile kontrastid eriti ei ulatu.

Kirjutasin varem esimese köite kohta, et kuigi teosest võib otsida analoogiaid Nõukogude ajaga, räägib raamat rohkem Rooma riigist. Teisest köitest ma leidsin Nõukogude aja analoogiaid juba rohkem või olin nende suhtes lihtsalt tähelepanelikum. Aga need ei pruugi olla igal üksikul juhtumil tahtlikud, vaid autor oli ise Nõukogude aja inimene ja võibolla ei kujutanudki teistsugust elu ette. Uku Masing kujutas. Ta oli elanud ka vabas Eestis ja tegeles kõige erinevamate aegade ja kultuuridega, ta ei pidanud kirjutama ainult Nõukogude võimu poolt või vastu.

Metsar annab ka ise raamatus mõista, et asjad võivad tähendada teist asja kui nad vormiliselt võttes tähendavad. Ta rõhutab seda nii kristlike tähendamissõnade kui ka paganlike müütide puhul. Kohas, kus öeldakse, et ajaloolane suudab kirjutada ainult oma ajast, on kasutatud isegi sõrendust, justkui andmaks mõista, et Metsar teeb seda ka ise. Muudes teostes öeldakse küll sageli, et just oma ajast ajaloolane kirjutada ei suuda, objektiivsete hinnangute andmiseks on vajalik pikem ajaline distants.

Julianuse lühike paganluse taastamise aeg oleks justkui lühike Eesti aeg, millele eelnes ja järgnes Vene aeg. Erinevus on küll selles, et paganlusele lõpu teinud kristlased ei olnud algselt roomlastest suurem rahvas, nagu olid venelased eestlaste suhtes. Aga kui kristlasi nimetatakse kalilealasteks, siis neid justkui seostatakse rahva nimega.

Kui raamatus sobimatute poliitiliste loosungite hüüdja ei saa karistada, sest teda peetakse peast segaseks, siis see tuletab meelde, kuidas Nõukogude ajal vabadusvõitlejaid vaimuhaigeteks kuulutati. Neid küll võidi sundraviga karistada. Tahtlikult tekitatud nälg tuletab meelde Stalini aegset Ukraina näljahäda. Paganate kristlaste ajal põrandaaluseks muutunud orgiad tuletavad meelde, et Nõukogude võim erinevalt hilisemast ajast pornograafiat ei soosinud. Repressioonid tuletavad meelde repressioone, salakuulajad julgeolekutöötajaid. Lõpuks hakkab isegi imestama, kuidas sellel raamatul ilmuda lubati.

Aga raamatu autorile oli teada, kuidas lõppes Rooma ajalugu, kuid ei olnud veel teada, millega lõppeb Nõukogude võim. Selle poolest võiks kommunismi ja kristluse vahel paralleeli tõmbamist ka ebaõnnestunuks pidada, sest kristlus on pidanud vastu 2000 aastat, aga Nõukogude Liit varises kokku vähem kui 100 aastaga. Kommunism ei ole maailmast küll veel kadunud, mõnes riigis on kommunistid endiselt võimul. Ridade vahelt võib välja lugeda, nagu peaks ka Metsar Nõukogude Liidu lagunemist võimalikuks, kui ta paneb raamatu tegelase suhu sõnad, et ta tahab tõestada, et Tacitus eksis, kui ta oli Rooma tuleviku suhtes pessimistlik. Kui seda siiski Rooma enda ajaloo seisukohalt võtta, siis panin ükskord ühe artikli pealkirjaks „Rooma pärand ei kao“, kirjeldades seal impeeriumi taastamise soovi edasielamist läbi aastatuhandete, aga oleks saanud kirjutada ka kultuurilisest seisukohast Rooma mütoloogia ja ladina keele edasielamise ning renessanssi ja valgustuse lainete kaudu. Ka olümpiamängude taastamist saab võtta järjekordse antiikaja renessansina, rohkem küll kreeka kui rooma.

Kolmandat ja neljandat köidet ma pole veel lugenud. Need ilmusid juba vabas Eestis. Kunagi nende lugemisega jätkates huvitab mind, kas ka sealt leiab paralleele Nõukogude ajaga või on sisse toodud juba paralleele Eesti uue isesesivusajaga, mida Rooma ajalugu ilmselt küll nii hästi ei võimalda.

Käsikirja viimane lause

Läksime Raekoja platsile. Selja tagant mööda Ülikooli tänavat tuli auto. Põgenesime tema eest Rüütli tänavale. Kui olukord oli natuke rahunenud, läksime Raekoja platsile tagasi. Meie olime musketärid ja saabujad olid kaardiväelased. Alustasime nendega mõõgavõitlust. Mõtlesin, et võiks võidelda sõbralikult, nii et vastasel pead otsast ei löö. Kuninga kaardiväelaste ja kardinali kaardiväelaste vahel oli erinevus.

*
Ütlesin emale, et ühe välismaalase eest tuleks hoiatada, et eestlased tema järgi oma lastele vigaseid nimesid ei hakkaks panema. Läksin teise tuppa, aga varsti läksin suurde tuppa tagasi. Ema ütles, et Oudekkil on tänases lehes selle mehe kaitseks kiri. Olin juba unes näinud, et Oudekki selle mehe kohta ajalehele kirjutab, nüüd läks unenägu täide. Ma arvasin ära võibolla selle järgi, et see mees oli Oudekkil feisbukis. Lugesin Oudekki kirja tema maja lähedal. Ta kirjutas, et kui keegi midagi teeb, siis Oudekki arvates selleks, et tunda mõnu. Mõtlesin, et see on utilitarism. Minu arvates võis asju teha mitte ainult mõnu tundmiseks, vaid ka kannatustest vabanemiseks. Siis nägin, et Oudekki kirjutabki, et mõnu tundmiseks või kannatustest vabanemiseks. Aga minu arvates võidi mõnda asja teha, et teised kannatustest vabaneksid või et enda võimeid testida.

*
Olin Rauna pool. Mõtlesin, et ma olen tema käest saanud oma raamatut vist ainult kaks eksemplari, aga mul on veel terve pakk saada. Täpselt ei mäletanud. Rauna poole olin tulnud selleks, et saada tema raamatut. Ma tahtsin mõnda tema raamatut lugeda, aga mitte roppu. Raun ütles, et lühiajaline roppus on halvem kui pikaajaline. Vastasin, et jah, eriti halb on, kui teiste hulgas on ainult üks ropp sõna. Raun ütles, et kingib mulle ühe raamatu ja teise saadab minu isale sünnipäevakingiks. Ütlesin aitäh. Aga nüüd Raun ütles, et seda ta mulle ei anna. Põhjenduseks küsis ta, miks ma silma ei vaata. Vastasin, et mul on seda ebamugav teha. Öeldakse, et harjutades läheb ebamugavus üle, aga harjutamine pole midagi muutnud. Teiseks ma ei pea vajalikuks vaadata. Raun katsus minu pulsisageduse järgi, millal edasi rääkida. Klaus oli ka tema poole raamatut valima tulnud, olime siin kolmekesi. Vahepeal oli mulle meeldinud lugeda "Loomingu Raamatukogusid", aga nüüd tahtsin paksu raamatut. Mõtlesin, et kui terve raamat on ropendamine, siis ma seda ikka lugeda ei taha. Võibolla Raun mõtles lühiajalise roppuse all õhukest raamatut ja pikaajalise roppuse all paksu raamatut. Rauna jalg läks mulle vastu ribisid. Ütlesin, et esiteks ta valetas mulle, teiseks ütles, et ma olen ebaviisakas, kui ma ei olnud ebaviisakas, ja kolmandaks lõi mind jalaga. Ütlesin, et ma olen siin niikaua, kuni peatükk läbi saab, siis lähen koju või kuskile mujale. Lisasin, et kust mina tean, millal peatükk läbi saab. Raun hakkas naerma ja tõi teisest toast raamatu käsikirja. Ta ütles, et ma loeks selle viimast lauset. Küsisin, kust see lause algab. Leidsin alguse üles ja lugesin, et üks tegelane hakkas naerma ja ei tahtnud jutustajat kohtusse kaevata, mistõttu jutustaja ei tahtnud enam kedagi põue pista.

Vigur mati nimel

V-O-O-R-K-L-R-V

1. d4 d5 2. c3 Rf6 3. Of4 Re6 4. Oe5 Rg4 5. Rf3 Re5 6. de c5 7. Re3 d4 8. cd Rd4 9. Rd4 cd 10. Rc4 Oe6 11. Ra5 b6 12. Rc6 Oc7 13. Rd4 Oe5 14. Oe4 Vd8 15. Rc6 Ob2 16. Rd8 Oc3+ 17. Kd1 Oa1 18. Re6 fe 19. Oc6+ Kf7 20. Le1 Lc8 21. Oe4 Vd8+ 22. Od3 Oc3 23. Lg1 La6 24. Kc2 La2+ 25. Kc3 Vc8+ 26. Kb4 a5+ 26. Kb5 Lb3+ 27. Ka6 Ld5 28. Ob5 La8+ 29. Kb6 Vb8+ 30. Kc5 Ld5++

Katkine vihmavari

Hakkasime minema riidepoodi. Ema ja vend läksid ees, mina jäin natuke maha. Vihma sadas, seetõttu võtsin kaasa katkise vihmavarju, mida oli tahetud juba ära visata. Ema ütles, et see on ebaseaduslik vihmavari. Ema ja vend kõndisid ilma vihmavarjuta. Poes oli pikk saba. Pärast kauba kättesaamist tuli leti tagant läbi kõndida.

Varanduse loovutamine

Ühes perioodilises väljaandes viidati sellele, mida ma olin seminaris rääkinud, aga halvustavalt. Kirjutati, et ma olin öelnud, et keegi rääkis Rootsist, aga ei tulnud selle peale, et minu nimi Simo on rootsi päritoluga, nagu ma ajalehest "Heerold" lugenud olin. Minu perekonnanime minu sõnavõtuga seoses ei mainitud, aga F. Pussi puhul toodi välja täisnimi, et tema ei saanud minu jutuga nõustuda, ajaleht "Heerold" eksis. Pärast seminari oli aga ühele ülikooli stendile riputatud foto ajalehest "Heerold". Ülikoolis õppivad ukrainlased võtsid mult seoses selle juhtumiga intervjuu. Ütlesin, et seminarides räägitav on mustand, mitte puhtand, seda ei peaks trükis avaldama. Seminaris läheb põhitähelepanu sellele, kuidas sõna saada, mitte mida öelda. Ma ütlesin seal et ajaleht "Heerold" kirjutas nii, mitte et asi on nii.

*
Lõppes üks malepartii. Öeldi, et nüüd peab kaotaja võitjale oma varanduse loovutama. Vaidlesin vastu, et sellist reeglit ei ole. Kaardimängus on reegel, et kui mängitakse panustega, siis tuleb panuseks pandud asi loovutada. Läksin ühele tänavale. Seal oli välja kuulutatud kohtumine ühe mehega. Mina ei läinud sinna selle mehe pärast, vaid niisama. Aga kuulasin siiski, mida ta räägib. Ta ütles, et tal pole enam palju elada jäänud. Eesti saatus sõltuvat sellest, kui palju on energiat, aga seda olevat vähe. Tagasiteel küsiti malepartii tagajärgede kohta ühelt ajaloolaselt. Ta vastas, et selleks, et selgitada välja, kas kaotaja peab varanduse loovutama või mitte, tuleb ammuste sajandite seadusi uurida. Vaidlesin vastu, et selleks ei tule lugeda vanu seadusi, vaid praegusi malereegleid.

*
Teisel pool lauda istus üks mees. Kuulasin tema juttu. Ta rääkis, et metsavennad varjasid ennast puuriitade taga ja kaitsesid omanike puid. Endale oli see mees juba eluajal surnuaiale risti pannud. Ta lasi selle risti teha rauast, sest nägi ette, et tema vaenlased püiavad seda lõhkuda. Olin unine ja hoidsin pead laua peal. Mees pani kaks kätt oma ühe kõrva juurde ja ütles, et ma tudun. Läksin teise tuppa ja arutasin teiste inimestega küsimust, kui palju unisust on meeldiv ja kui palju talumatu.

*
Läksin ühte vannituppa. Üks väike poiss tuli mulle järele. Uks jäi lahti ja üks suur tüdruk vaatas ukse vahelt sisse. Ütlesin väiksele poisile, et ta ukse kinni paneks. Väike poiss tahtis tõukerattaga sõita, aga arst oli keelanud, sest poisil oli mononukleoosi sümptomeid.

Linnud ja kampsunid

Pääsukesed laulavad akna taga. Nüüd on vist Tartu kesklinnas juba linnupeletid tööle pandud. Ma pole seal viimasel ajal käinud. Vahepeal tundus, et siiapoole jõge on seetõttu rohkem suuri linde tulnud, aga eile ei tundunud. Praegu on ilmad üsna soojad. Kursusekaaslane arvas eilses lehes, et eestlastele sobib väga kitsas temperatuurivahemik, 20 kraadiga pidavat neil veel jahe olema ja varsti palav. Ma ennast selliseks eestlaseks ei pea. Mul pole midagi selle vastu, kui ilm nõuab pikki varrukaid. Kuna ma kõnnin kiiresti, siis 20 kraadiga hakkab mul palav. Aga kui ma paigal olen, siis võin teistest kiiremini lõdisema hakata, mida on juhtunud peamiselt klassikokkutulekutel. Bussipeatuses seistes, mida aeg-ajalt juhtub, ma veel lõdisema ei hakka, isegi mitte talvel. Võibolla mõnel korral hakkan, aga praegu ei tule need korrad meelde. Klassikokkutulekul paneb värisema võibolla lisaks külmale ka vanade tuttavate nägemine. Viimane pidu, kus ma käisin, olid katsikud. Seal hoiti aknaid ja rõduust rohkem lahti kui kodus ise hoian, seetõttu kartsin alguses, et mul võib külm hakata. Mulle pakuti kampsunit, aga seda ei läinud siiski vaja. Hiljuti oli mul kodus tarvitusel olevate riiete hulgas korraga kolm kampsunit. Kui ajalehe järgi ei taha inimesed pikki varrukaid kanda, siis mulle kampsunit kanda meeldib.

Raamat põue

Lugesin ühes majas Vaga kunstiajalugu. Ülikoolis võidi hiljem aru saada, et ma olen seda raamatut lugenud. Loengus oli öeldud, et selle raamatu eesmärk on võimalikult palju nimesid loetleda. Aga ma leidsin sealt ka muud, sealhulgas kinnitust oma juttudele. Asusin koos Klausiga kooli poole teele. Majast väljudes oli mul raamat käes lahti. Aga vihma sadas ja lahti olev leht sai märjaks. Panin raamatu põue. Klaus ütles, et see ei tohtinud märjaks saada, sest see raamatueksemplar on ühe poisi käest laenatud. Vaatasin, et vihmapiisad võivad põue järele minna, seetõttu tõmbasin ka luku kinni. Loengus istusin Klausi kõrval. Tõmbasin tabelit enda poole, aga Klaus tõmbas enda poole. Tabelis olid andmed põue pandud raamatu lehekülgede kohta. Märjaks saanud lehe kohta oli toodud arv 40 000, mis oli kõige suurem ja tähendas viimast kohta. Teised arvud olid palju väiksemad. Aga mõned olid veel üsna suured, mis tähendas, et vihmapiisku oli langenud külje pealt ka teistele lehtedele. Kui Klaus oli ära rääkinud, arvasin, et tuleb minu kord rääkida, sest ma istusin temast järgmisel kohal. Aga sõnaandja jättis mind vahele, sõna sai minu taga istuja. Ma olin vilistlane ja minu käitumist peeti vist väga halvaks, mistõttu ei peetud võimalikuks mulle sõna anda. Ajalehes oli kirjutatud, et ajaloo osakonnas kasutatakse uusi ja huvitavamaid uurimismeetodeid, mida mina ei tunne. Mõtlesin küsida, kas mu elu keskseks faktiks jääb elu lõpuni ka teiste arvates, et ma sain lõputöö B, mitte et ma sain suulistel eksamitel 5,0. Mõtlesin, et võibolla peaks ütlema 5,00, et ei arvataks, et tagapool tuleb nullist väiksemaid komakohti. Mõtlesin küsida, mis seal ajaloo osakonnas pärast minu lõpetamist mõne aastaga nii väga muutunud on, mida ma kellegi kirjutistest välja ei suuda lugeda. Mõtlesin, et minust järgmisest inimesest järgmisena saab sõna minust ülejärgmine. Kaks tükki, kes istuvad minust eespool, jäid vahele, et ei peaks mulle sõna andma. Aga sõna ei antud nüüd minust ülejärgmisele, vaid natuke kaugemal istuvale inimesele. Sõnaandjale tehti märkus, et ta ei anna sõna järjest. Ta vastas, et ta tahab kõiki päästa. Rääkis Merje. Ta ütles: "Klaipeda asub kaugemal ... mm ... kui Ujula tänav." See oli sama konstruktsioon, kui 19. sajandil oli kirjutatud, et Etioopia asub kaugemal kui Muhu saar.

Suurmeistritel puudus üksmeel

Kirjutasin maleteemalist blogisissekannet. Panin enda ja vastase nime vahele neli võrdusmärki. Mõtlesin, et nii palju pole neid vaja, sest igal võrdusmärgil on mitu haru. Jätsin alles ainult ühe võrdusmärgi. Tahtsin vaadata eelmiste nädalate tulemusi, aga ei leidnud neid kuskilt. Ema seletas, et ta viskas asju vanapaberisse, sest need olid hallitanud. Ütlesin, et võibolla suuskade peal ei olnud hallitus, vaid lumi. Võtsin paberikorvi pealt paberipaki, et see läbi vaadata, kas on vaja midagi alles hoida. Panin paki laua peale. Leidsin sellest kaks ajakirja "Pioneer" numbrit. Need tõstsin välja, et alles hoida. Üks number oli ajalehte "Esmaspäev". See oli haruldane leht, seetõttu kõhklesin, aga otsustasin, et seda siiski alles ei hoia, et majas rohkem ruumi oleks. Ühes ajalehes oli artikkel Martna kohta. Koostasin parajasti tema raamatut, seetõttu hoidsin artikli alles. Kõik maleteemalise lõikasin välja. Seda oli üllatavalt palju. Ühes ajalehes oli Pille kooliaegne luuletus. Ajaleht oli esialgu selle tõttu alles hoitud, aga hiljem oli emal meelest läinud. Luuletuse kohale oli Pille kirjutanud, et ta sai palve selles ajalehes luuletusi avaldama hakata. Läksin bussipeatuse poole. Räägiti, et kui Ehlvesti vulgaarne põlvkond malest lahkus, jäi alles ainult kaheksa maletajat, mistõttu maailmameistrivõistluste süsteem tehti ümber. Mina olin sellel osalejatest nii palju nõrgem, et mind ei loetud vist maletajaks. Malenurgas oli toodud üks partii. Kommentaarides näidati, et selles seisus oli iga suurmeister soovitanud erinevat käiku. Aga üks maletaja oli leidnud neist kõigist tugevama käigu. See jäi partii ainsaks uueks käiguks, sellega oli ta võitnud. Selgitati veel, et suurmeistrid soovitasid erinevaid käike sellepärast, et nad ei tundnud seisu ära, kuna erinevates partiides jõuti sellesse erineva käikude järjekorraga.

*
Võrgus oli kümnest esimesest hobusteteemalisest uudisest viis hobuste suhtlemise kohta ja viis ühe teise asja kohta. Selgitati, miks hobused hästi paljunevad. Sellepärast, et neid sünnib korraga ainult üks poeg, seetõttu nad hoolitsevad, et neid sünniks sageli. Ja sellepärast, et hobuse jooksuaeg algab hilises vanuses, seetõttu nad kasutavad seda intensiivselt. Oletasin, et sellepärast, et kliima on külm. Aga kirjutati hoopis, et sellepärast, et suuremal osal maakeral on kliima soe.

Rongkäigu takistamine

Läbi Paide pidi minema rongkäik, mis pidi lõppema meeleavaldusega. Isa oli ka sinna kutsutud. Nägin läbi akna, kuidas ta rongkäigus kõnnib. Siis nägin teda teist korda, kuigi teda ei saanud kaks olla. Rongkäigu korraldajatele öeldi, et rongkäigu mööda tänavat kõndimiseks ei ole luba, tänavat ei tohi ummistada. Seepeale muutsid korraldajad taktikat, et inimesed ei kõnni kõrvuti, vaid lähevad mööda teeserva hanereas. Siis pidi kohale jõudmine rohkem aega võtma. Mõtlesin, et meeleavaldusele takistuste tegemine vähendab endiste kommunistide populaarsust. Kõndisin läbi suure maja ja mõtlesin kirjutada pöördumist, et oletatavad endised kommunistid, miks te rongkäiku takistasite. Jõudsin riidehoiu moodi koridori, kus kihutasin suure kiirusega. Ma ei saanud õigel ajal pidama ja läksin Kristinale otsa. Ütlesin palun vabandust.

"Ajalooline Ajakiri" 1/2014

„Ajalooline Ajakiri“ 1/2014

Ajakiri avaldab praeguse peatoimetaja ajal nii eesti- kui ka ingliskeelseid artikleid. Selles numbris on kõik viis artiklit inglise keeles. See ehk suurendab ajakirja loetavust välismaal, aga ilmselt vähendab loetavust Eestis. Aga seda rohkem on mul põhjust seda eesti keeles tutvustada.

Kurmo Konsa ja Tiiu Reimo artikkel tuletab meelde ühte minu põhikooli ajalooõpetajat, kes alustas iga ajalootundi küsimusega, mis on kultuur, kust edasi jõuti alati selleni, et kultuur jaguneb vaimseks ja materiaalseks. Artikli järgi on raamat artefakt, kus saavad kokku vaimne ja materiaalne kultuur, erinevate inimeste looming ja erinevad materjalid. Paberraamatu digiteerimisel minevat artefakt kaduma. Sellest oli juttu juba magistriõppe seminaris, et arhiivisäiliku digiteerimisel läheb osa informatsiooni kaduma, sest tähendust võib kanda ka paberi värv. Artikli autorite arvates on elektroonilisele raamatule siiski parim nimetus raamat. Kui mult küsitakse, mitu raamatut ma olen avaldanud, nimetan ma aga ainult paberraamatute arvu, kuigi olen koostanud ka elektroonilisi luulekogusid. Viimaseid ma nimetaks pigem failideks. Paberraamatu puhul taotlen ka sisu osas kõrgemat kvaliteeti.

Meelis Friedenthal, Anu Lepp, Kurmo Konsa ja Kristjan Adojaan kirjutavad paberiajaloost. Paberraamatu puhul olevat iga eksemplar erinev, mõnel on mõni leht topelt või puudu. Briti Muuseumis tuldi mõttele kõik erinevused kirja panna. Mulle tundub, et see on teostatav ainult trükitud raamatute puhul, käsikirjalisel võib iga täht olla kirjutatud natuke erineva käekirjaga. Ka Eestis on koostatud raamatukahjustuste atlast. Üks kahjustuste alaliik on näiteks bioloogilised kahjustused, mille puhul alapunktidena on nimetatud putuka- ja hallitusekahjustusi. Minu teada võivad raamatuid närida ka hiired, vist ka kassid kriipida. Putukakahjustuste kohta olen lugenud raamatust „Loomade elu“, et Lõuna-Ameerikas leiab harva vanemat kui 50 aastat vana raamatut, sest termiidid on need ära söönud.

Janet Laidla artikkel vajaks veel toimetamist, mis seletub ehk sellega, et ta on selles numbris kirjutajatest kõige noorem. Ajaloolase parim vanus olevat alles 50-60-aastaselt. Artikkel räägib esimestest trükitud kroonikatest Eesti ajaloo kohta. Liivi sõda olevat andnud kroonikutele teema, millest kirjutada. Ka Carlyle on kirjutanud, et õnneliku rahva annaalid on tühjad. Võrdluseks mainin, et kui ma kirjutan üles unenägusid, siis on neid hoopis rahulikul ajal rohkem.

Artikli autoril ei paista olevat selge, kellele ta kirjutab. Joone all on seletatud, et Liivimaa oli Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti, ning põhitekstis, et Põhjasõja võitis Venemaa. Selle põhjal võiks oletada, et artikkel oli algselt mõeldud mõnele välismaa ajakirjale, kus on vaja ka lihtsamaid fakte seletada. Aga üks lõik algab sõnadega „Isegi Enn Küng“, ilma et Enn Küngi oleks tutvustatud, mis näitab, nagu kirjutataks siiski kohalikele ajaloolastele. Mainitakse, et esimesed eestikeelsed trükised ilmusid aastatel 1525 ja 1535. Aga kui põhiteema on hoopis saksakeelsed kroonikad, siis võiks mainida esimest kohalikku saksakeelset trükist. Minu ülikooli konspekti järgi jõudsid trükikunsti saavutused Vana-Liivimaale 1470. aastatel. Artiklis on Eestimaa kohta kasutatud saksakeelset nimetust Estland ja eesti keelse trükise kohta keelenime Estonian, aga tagapool on ka Eestimaa ja Liivimaa vastanduses omadussõna Estonian, kuigi võiks olla Estland’s.

Anu Lepp kirjutab rootsiaegse ülikooli paberiajaloost. Juttu on paberi madalast kvaliteedist ja vesimärkidest, toodud on vesimärkide fotosid. See artikkel oli minu jaoks numbri kõige raskem ja kõige vähem huvitav, sest ta oli teistest tehnilisem ja vähem filosoofiline. Võibolla see pakuks rohkem huvi inimesele, kellel on suur margikogu või kes töötab trükikojas. Mõtlema pani, kui Vello Helgi raamatu puhul oli viidatud saksakeelsele originaalile, mitte eestikeelsele tõlkele. Ma ei tea, mis kaalutlustel seda tehti. Minu magistritöö juhendaja soovitas, et magistrieksami kirjanduse nimekirjas peaks olema võimalikult suur võõrkeelse kirjanduse osakaal, et muljet avaldada. Mina olen rahvuslane ja mulle avaldab muljet, kui võimaluse korral kasutatakse emakeelt. Emakeelsest raamatust saadakse tavaliselt paremini aru. Võõrkeelte oskus on ka vajalik, aga seda ei pea kontrollima ajalooeksamil, vaid võib korraldada eraldi võõrkeeleeksami.

Jürgen Beyer kirjutab 18. sajandi rootsikeelsetest pietistlikest trükistest. Kuigi Eestis oli alanud Vene aeg, trükiti neid siin, sest Vene aja algus tähendas luterlikult ortodoksse tsensuuri nõrgenemist, aga Rootsis ei olnud pietism soositud. Kui artiklile midagi ette heita, siis äratab nagu Laidlagi puhul kahtlust, kas kõige lihtsamaid fakte on vaja selles ajakirjas üle korrata. Seletatud on, millal algas Soomes Vene aeg, et seal oli ametlik keel rootsi keel, ja kõige üleliigsem ehk, et Soome ja Eesti elanikkonnst olid rootslased väike protsent. Aga võibolla mõne ajaloolase algkooliealine laps lehitseb ajakirja ja saab targemaks.

Täringuga algseisu loosimine

Mõtlesin välja süsteemi, kuidas saab Fischeri male algseisu loosida kuue täringuveeretusega. Täringul on kuus külge ja malelaual kaheksa liini, aga kuningas ei tohi asuda nurgas, seetõttu on tal valida kuue ruudu vahel ja panin kõigepealt paika kuninga. Vankrid peavad olema kahel pool kuningat, seetõttu panin kõigepealt paika ühe ja siis teise vankri, sest ka selleks piisab kuuest erinevast võimalusest. Nüüd on vabu ruute juba vähem. Odad peavad asuma erinevat värvi väljadel, seetõttu panin järgmiseks paika odad. Viimasena loosisin lipu asukoha, ülejäänud esimese ja viimase rea väljadele panin ratsud. Seis ja partii tulid järgmised:

V-O-K-R-O-V-L-R

1. d4 Rg6 2. e4 c6 3. Ob4 Od6 4. Od6 ed 5. d5 f6 6. c4 b5 7. Od3 bc 8. Oc4 cd 9. Oa6 Rb7 10. Re3 de 11. 0-0-0 Of7 12. Vd6 Oa2 13. Vfd1 Re5 14. Le1 Lb3 15. Ob7+ Lb7 16. Lc3+ Kd8 17. La5+ Ke7 18. La2 Vfc8+ 19. Kb1 Rd3 20. Rf5+ Ke8 21. Lg8++

Tomati tõrjumine

Ühe ansambli muusikal oli üsna hea stiil, aga painav. Üks laul oli tal sellest, kuidas üks inimene põgeneb mao eest pööningule, aga madu tuleb rõngana mööda kaevuseinu toetudes keereldes järele. Teine laul rääkis sellest, et inimene kõnnib mööda maapinda, aga kogu maapind on madu.

*

Oli juba kevad, aga läksin veel kanalile suusatama. Alustasin sõitu kanali pika silla poolsest otsast, kust lumi oli ära sulanud. Sõitsin mööda pori. Suusk libises ka pori peal, aga halvemini kui lumel. Siis jõudsin kanali osale, kus oli veel lund. Kui jõudsin välja kanali teise otsa, vaatasin tagasi, et olin lumel oleva suusaraja poriste rööbastega katnud. Seetõttu sõitsin nüüd vastassuunas raja kõrvalt. Nüüd olid suusad juba puhtamad. Sõitsin edasi-tagasi mööda lund ja pori peale enam ei läinud.

*

Üks naine ütles, et isal ei ole õigust õpetada. Ta küsis, kuidas saab inimene enda ümber sellise mõru õhkkonna luua. Küsisin, kas isa peab siis juuksed valgeks värvima. Minu arvates pidi keegi halbade asjadega ka tegelema, seetõttu oli hea, et isa nendega tegeles. Võibolla jäi mõru õhkkonna mulje ka sellest, et isal olid näol kortsud. Mäletasin, et isa ja Olesk on mõlemad enda kohta öelnud, et tema taastas usuteaduskonna. Nüüd lugesin selle taastamise kohta ühest raamatust. Isa ütles seal, et kui seda taastati, siis tuli neil mõte, et ühendavad usuteadusega psühholoogia, sest üks inimene tegeles nendega ühendatult.

*

Olin lugenud Soome kohta uudiseid ja kirjutanud nende põhjal luuletuse. Olin kirjutanud, et Soome osaleb juba ühes sõjas, varsti liitub ta ka teisega. Varsti liidetakse Soomega Hiina. Kirjutasin luuletust selle kohta, kuidas mulle tänaval inimesi vastu tuleb. Kuna ma kahtlustasin palju, siis kahtlustasin ka, et vastutulijad on tuttavad.

*

Põhja-Siberis oli plahvatanud pomm, nii et Põhja-Jäämere kaldale tekkis Poola suurune auk, kuhu voolas vesi sisse. Ma ei teadnud, kas maailmamere tase sellest ei lange. Võibolla seda tehtigi merepinna langetamiseks. Ma polnud aru saanud, kes pommi viskas. Augu põhjas toimusid nüüd iseeneslikud plahvatused, sest augu tekkimise tõttu pääsesid Maa sisemusest plahvatavad ained välja. Öeldi, et Venemaa andis Poolale koridori, aga jättis oma rahva sellest ilma. Vastasin, et Venemaa nihutatakse sama moodi läände nagu Poola. Ajalehes avaldati ühe tuttava inimese surmakuulutusi. Kuulutused olid eelnevalt omavahel kooskõlastamata, seetõttu ei teadnud ette, kas kõik kuulutused on erinevad ja kas nad ilmuvad kõik ühes reas. Alguses olid kõik ühes reas, aga teisel päeval oli üks eraldi. Mängiti malet. Lipp ja vanker ründasid kahekesi ühte vastase nuppu. Kolmandana käidi seda ründama tomat. Vastane käis tomatile vastukaaluks ühe nupu kaitsesse. Nüüd oli tomat ees ja sellega polnud enam kuskile taganeda ka.

Tundusin peatoimetaja

Tõlkisin Carlyle'i. Uues lauses oli kaks tundmatut sõna. Just tundmatud sõnad olid kõige ilusamad ja helisesid. Lause oli pikk. Mõtlesin, et selle lause võiks feisbukis näidisena avaldada. Kuigi ma olin vilistlane, kirjutasin sageli meie kooli ajalehes. Selles ajalehes kirjutati palju malest, see oli maleleht. Henn tahtis näha, mida ma viimases numbris kirjutasin. Saatsin kaastöö uuele numbrile ära. Seejärel meenutasin, mida ma olin kirjutanud. Vist seda, et vist olen selle ajalehe peatoimetaja, aga ma ei tea üldse, mis põhimõttel numbrid kokku pannakse. Või et mind peetakse peatoimetajaks. Hakkasin vanu numbreid läbi vaatama. Kõige vanemas olemasolevas numbris ei olnud märgitud, et mina oleksin peatoimetaja, vaid koostajaks oli märgitud Sööt. Olin algul mõelnud, et ostan ainult ühe numbri vaatamiseks. Sellest vanemaid numbreid mul ei olnud. Järgmisel numbril oli koostajaks märgitud Söödi asemel üks teine inimene. Kolmandal jälle Sööt. Mõnel numbril oli koostaja märkimata. Esimene number oli tasuline, hiljem sai seda lehte tasuta. Sponsoriks oli märgitud A. Must. Kuna meil oli tarkade inimeste kool, siis peeti tähtsaks, et sellel oleks olemas maleleht. Lehe ilmumine oli kooli maletajaid juurde toonud ja olin kohanud ühte oma kooli õpilast maleklubis. Kuna ma olin vilistlane, siis nooremad võibolla ei tahtnud, et ma selles lehes nii palju kirjutaks. Ema rääkis juttu, millest ma sain algul valesti aru, aga siis sain õigesti aru, et vanaema oli pärandanud Mustale õunapuu, aga Must lubas emal selle alt õuna võtta.

Demonstratsioonlaud

Mina ja vend ajasime kahe tüdrukuga juttu. Vend pidi neile ütlema, kus ma elan. Tüdrukud küsisid imestunult, kas me elame vanematega koos.

*
Ühte majja toodi suur demonstratsioonmalelaud. Mulle soovitati, et ma paneks sellele lauale kiilu vahele ja mängiks laua peal. Pille ütles, et ta hiljuti mängis malet ja sai 500 punkti. Mõtlesin, et see on tüüpiline, et kõik räägivad oma punktide arvust. Läksin lennates oma laagritelki. Sellesse püüdis kolm poissi sisse tungida. Tõrjusin neid tagasi. Ütlesin, et seda, kelleks nad ennast peavad, on nad ainult enda arvates.

*
Võtsin Tooma jaoks kraanist purki vett. Kui keerasin kraani rohkem lahti, pritsis vesi Tooma riiete peale. Küsisin, kas ta sai väga märjaks, ta võib nüüd külmetada. Oma riiete peale olin ma pritsinud natuke vett, aga Toomas oli teise nurga all ja sai rohkem vett pihta. Toomas läks oma voodisse tagasi ja mina teise tuppa. Mõtlesin, et tuleb välja, et Toomas on alles nii väike, aga ta on juba nii tark. Mis siis veel saab, kui ta suureks kasvab. Hommikul tuli üks mees uksest sisse ja küsis, mis, kas ma magasin ühe naisega samas voodis. Vastasin, et me magasime erinevates suundades ja ma magasin selles voodis ainult täna. Toomas oligi külmetanud ja tahtis mulle nüüd kätte maksta. Rääkisin talle, mida ta omandatud teadmisega teadustöös peale saab hakata. Ütlesin, et ta ei pea seda kohe peale hakkama, vaid võib hakata alles tulevikus. Toomas pani külmutuskapist vee jooksma, et minu sokid ka märjaks saaks. Püüdsin kraani uuesti kinni keerata. Küsisin, ega ma siibrit kinni ei pannud. Siibreid oli palju. Ma ei teadnud, millise ma pean neist uuesti lahti tõmbama.

Totalitarism

Ma olin kirjutanud proovikirjandi ühe raamatu kohta ja saanud hindeks kahe. Natuke varem olin kirjutanud kirjandi, mille eest olin saanud viie. Minu arvates need kirjandid olid ühe head ja õpetaja hindas suvaliselt. Aga raamatust kirjutasin natuke liiga lühidalt, mis õigustas hinde alla võtmist. Praegusel ajal mul enam raamatutest pikalt kirjutamisega probleeme ei olnud. Läksin matemaatika tundi. Lähenes lõpueksam, aga ma ei osanud matemaatikat üldse. Pidin seda õppima hakkama. Läksin klassi ette, et kirjutada endale tahvlilt vihikusse ülesande tekst. Ütlesin õpetajale, et minu kohani tahvlil kirjutatu ei paista. Olin seda juba varem blogis kirjutanud, nüüd ütlesin ka suuliselt. Selles klassiruumis oli väga tuhm tahvel. Martin tuli ja küsis mult, mis on vahet fašismil ja totalitarismil. Seletasin, et fašism on üks totalitarismi liik. Fašismi peetakse vahel totalitarismiks ja vahel mitte. Alati peetakse totalitarismiks Hitlerit ja Stalinit. Läksin kohale tagasi. Võtsin õpiku. Ütlesin õpetajale, et õpikust saab ka õppida. Õpetaja vastas, et õpikut ta näha ei taha. Tema õpetas meile vist lihtsustatult ja ei tahtnud, et me näeksime, et õpikus on jutt keerulisem. Tahvlile kirjutati uued ülesanded. Nüüd kirjutati tugevama joonega. Ütlesin, kust mina pean teadma, mis on muutuja ja mis sümbol.

Protsendid

Mulle meeldib elada. Feisbukis üks küsis, kas on mõtet ennast ära tappa. Vastasin, et ei ole, muidu ei saa enam midagi korda saata. Ma saan aru, et inimesel võivad olla suured kannatused. Mul on ka depressioon olnud. Aga see läks üle. Elu läheb ka mööda. Osad usuvad igavest elu ja osad ei usu. Need, kes usuvad, ei usu veel sellepärast, et see kõigile osaks saab. Uue Testamendi järgi pääseb paradiisi vaid väike osa inimesi. Aga need, kes Uut Testamenti usuvad, arvavad, et nemad on selle protsendi sees. Mulle meeldib protsenti arvutada. Kahjuks läks üks taskuarvuti rikki või sai patarei tühjaks ja teine kadus ära. Suures arvutis on ka kalkulaator, aga seda on ebamugavam kasutada. Vajalikul hetkel on suur arvuti kinni või on seal teine programm lahti. Suure arvuti kalkulaatoril on küll rohkem võimalusi. Aga siinust ja koosinust pole mul veel vaja läinud. Mälufunktsiooni olen kasutanud. Üles ütelnud taskuarvutit olen kasutanud veel sõnade õppimisel ühe tulba kinni katmiseks.

Kevad õunaaias

Kui kätte jõuab kevadkuu,
siis aias õitseb õunapuu.

Uue põlvkonna riimid

Sageli kaevatakse kulunud riimide üle. Üks arvustaja kirjutas hiljuti, et kogu riimiline luule on ammendunud. Aga maailmas on toimunud palju muutusi, mida vanad klassikud ei kirjelda või kirjeldavad ainult kaudselt. Ajaloolased tsiteerivad aeg-ajalt kedagi, kes on öelnud, et iga põlvkond peab kirjutama uue ajaloo. Miks ei või iga põlvkond kirjutada uut riimilist luulet?

Keelatud lipp

Kirjutati avaldusi ülikooli sisseastumiseksamite tegemiseks. Üks inimene tuli ja küsis ametnikult, kas ta võib uuesti eksameid teha, kui ta on ühe korra juba sisse astuda proovinud, aga läbi kukkunud. Ametnik vastas, et läbikukkumine on ikkagi läbikukkumine. Seepeale küsija lahkus, ilma et ta oleks avaldust kirjutanud. Mõtlesin, et ametnik eksis, sest ma tean inimesi, kes on kaks korda ülikoolis õppinud. Ma oleks pidanud õigel ajal vahele segama. Nüüd on kogu sisse astuda soovija elu rikutud. Ma pean kirjutama feisbukis, et ajakirjanikud selle loo ajalehte paneksid, siis saab see inimene veel ajalehest teada, et ta võib uue avalduse kirjutada. Kohtasin tänaval Kristerit, kes oli ajakirjanik. Rääkisin talle loo suuliselt ära. Ütlesin, et ma olen ise ka teist korda sisseastumiseksameid teinud, sest tahtsin füüsika ülesandeid lahendada, kuigi ma teadsin, et teisel korral saan vähem punkte kui esimesel. Krister küsis selle peale, kas me ei olnud aastal 1983 alles kaheksandas klassis. Vastasin, et ei, ma tegin neid eksameid teisel kursusel. Ma tean neid aastaarve hästi. Keskkooli lõpetasime me aastal 1995 ja teisel kursusel olin 1996. Kõndisin mööda tänavat edasi. Nägin, et ühe maja küljes on tabelid sisseastumiseksamite tulemustega. Läksin üle tee neid vaatama, kuigi polnud tänavu ise enam eksameid teinud. Olin blogis kirjutanud, et sisseastumiseksamite tulemused huvitavad mind alati, nii oli ka päriselt. Kohtasin tabelite juures Lauri K-d. Küsisin talt, millisele arstiteaduse harule ta tänavu astus. Arstiteaduskond oli kõige populaarsem teaduskond. Läksin ühte ülikooli ruumi. Seal kaitsesid teised lõputöid. Mul ei olnud lõputöö veel valmis. Räägiti, et mõned inimesed oli ülikoolist välja visatud üks päev enne lõputöö valmis saamist, sest nad said töö valmis üks päev tähtajast hiljem. Ütlesin, et ülikool on julm. Mõtlesin, et kui mina pole enam kõige kiirem kirjutaja, siis ma hakkan ennast halvasti tundma. Jürgen I. küsis mult, kas ma nimetasin oma lõputöös ühe partei nime. Vastasin, et nimetasin ühte teist parteid ja ainult ühes lauses. Nimetasin ühte praegu olemasolevat parteid, ülejäänud olid varem olemas olnud. Vaatasime kodus aknast välja. Täna oli 2. veebruar ja keegi lehvitas otse meie akna taga sinimustvalget lippu. Vaatasime, kust aknast see on välja torgatud. Meie akna taha lehvitama ulatus ainult ühest naaberkorterist. Naabermaja katusel heisati sinimustvalge lipp. Sinimustvalge lipu heiskamine oli keelatud, seetõttu ei heisatud seda pikalt, vaid lehvitati korraks ja siis mindi teise kohta. Korraks lehvitamine ei olnud keelatud. Meie akna alla kogunes rahvas sinimustvalgete lippudega. Euroopa Liidu lipu heiskamine oli lubatud, aga seda ei heisanud keegi. Ma ei teadnud, kas sinimustvalgete lippudega kogunetakse ainult ühe maja juures või terves linnas. Läksin välja. Klassiõed olid minu akna alla laulma tulnud.

Läksime külla

Olime ühtede poiste ja Pillega teel Alviine poole. Ütlesin Pillele, et ta läheks ees, sest teda tunneb Alviine paremini ära. Alviine oli juba oma maja ees vastas. Tal oli külaliste üle hea meel. Ta küsis, mis tööd ma teen. Läksime majja sisse, kus toimus Riigikogu istung. Istusime saali pealtvaatajate kohtadele. Pille ja veel kaks inimest jäid esialgu trepile. Korrapidaja tegi neile kätega märke ja pani ukse nende eest kinni, et nad saali ei tuleks. Ta oli vist kokku lugenud, et saali sisenes nii palju inimesi, et kõik pealtvaatajate kohad on täis. Saalis seista ta ei lubanud. Läksime koridori ja hakkasime mängima pingpongi, võttes pingpongilauaks teise asja jaoks mõeldud laua.

Lühipartii arvutiga

Ülikooli ajal kirjutasin terve vihiku täis programmi Chessmaster2000 vastu mängitud partiisid. Mängisin põhimõttel, et võtsin nii kaua käike tagasi, kuni kõik partiid lõppesid minu võiduga. Kokku mahtus vihikusse 56 võidupartiid. Kui ma muidu ei võitnud, siis tänu sellele, et programm ei arvestanud lõppmängus ette, et lähen lippu. See partii lõppes kiiremini:

1. e4 c6 2. d4 d5 3. ed cd 4. Od3 Rf6 5. c3 Rbd7 6. Of4 Lb6 7. Lc2 e6 8. Rf3 Oe7 9. 0-0 0-0 10. Rbd2 h6 11. Re5 Re5 12. Oe5 Rd7 13. Rf3 Re5 12. Oe5 Rd7 13. Rf3 Re5 14. Re5 Ve8 15. Vfe1 Of6 16. Ve3 Ve7 17. Vae1 g6 18. Rg4 Og7 19. Og6 fg 20. Lg6 Lb2 21. Rh6+ Kh8 22. Vh3 Lf2+ 23. Kf2 Od4+ 24. cd Vg7 25. Rf5+ Kg8 26. Le8++

Mihkel Martna

Mihkel Martna. „Oma kodu“. Eesti mõttelugu 116. Koostaja: Hando Runnel. Tartu 2014. 440 lk.

Selle raamatu kohta on mul plaanis pakkuda ühele ajakirjale avaldamiseks pikemat ja täpsete viidetega arvustust. Enne kirjutan lühemalt võrgulugejatele. Trükis olen varem avaldanud vist 8 arvustuselaadset kirjutist pluss üheksa raamatu saatesõna. Üks arvustus lükati tagasi, aga avaldasin selle hiljem võrgus.

Martna oli eesti vanema põlvkonna sotsialist. Olen toimetanud teise sotsialisti Johan Jansi raamatut „Mälestusi ja vaatlusi“ kordustrüki jaoks. Esimene trükk ilmus aastal 1940. Oli säilinud ka originaalkäsikiri, mida oli toimetatud natuke punasemaks ja venemeelsemaks, oletatavalt baasideajastu õhkkonna mõjul. Toimetasin raamatu originaalkäsikirja lähedasemaks tagasi. Nüüd Martna raamatu lugemine andis kinnitust, et tagasitoimetamine oli õige samm, sest kui eeldada, et Jans ja Martna olid mõttekaaslased, siis Martna raamat jätab mõistliku mulje. Martna mõjub aga Jansist targema ja eestimeelsemana.

Kirjutasin juba varem Martnast seoses 1882. a. „Virulase“ aastakäiguga. Kirjutasin, et leht jätab vasakpoolse mulje, aga selle autorid Jaak Järv ja Mihkel Martna olid lisaks majanduslikule vasakpoolsusele ka rahvuslased, kes nõudsid emakeelset haridust. Nüüd loetud raamatus kinnitab Martna, et „Virulase“ toimetus oli sotsialistide klubi. Jaak Järve kohta arvasin, et tal oli põhjust ennast mitte sotsialistiks pidada, kui ta seostas sotsialismi verevalamisega, aga oli ise verevalamise vastu. Aga Martna sõnul oli „Virulase“ sulgemise põhjus, et Järv oli Aleksander II tapmise üle heameelt tundnud.

Rahvusluse omistamise seaks raamatule lisatud Nigol Andreseni artikkel Martna kohta justkui kahtluse alla, sest ta ütleb, et Martna areng viis teda internatsionalismini. Aga võibolla on siin võimalik öelda, nagu on öeldud Linnart Mälli kohta, et ta oli nii rahvuslane kui ka internatsionalist. Martna sõnul pooldasid emakeelset haridust kõik maailma sotsiaaldemokraadid. Nad esindasid vaesemate inimeste huve, kellel oli raskem haridust saada ja seega ka keeli õppida. Martna toetas erinevalt enamlastest Eesti iseseisvumist, aga oli Eesti-Soome ühisriigi vastu. Eesti Vabadussõjas oli ta Eesti poolt, aga Soome kodusõjas tundis sümpaatiat pigem punaste vastu. Erinevalt teisest sotsialistst Karl Astist pooldas ta Eesti kommunistidest kurjategijatele amnestia andmist, sest nägi neis enda kui endise põrandaaluse saatusekaaslasi. Aga ta ei võtnud arvesse, et kui tema pooldas demokraatiat, siis Nõukogude agentidena tegutsenud kommunistid võitlesid sisuliselt demokraatia vastu. Demokraatia kohta arvas Martna, et demokraatia korral on võimalik jõuda sotsialismi evolutsioonislisel teel, aga sotsialistide võitluse algpäevil, kui nad olid keelatud, tuli kasutada teistsuguseid võitlusmeetodeid. Siit võiks järeldada, et revisionism sotsiaaldemokraatide hulgas oli nende vastaste revisionismi tulemus. Ehk ka siin kehtis vastaste sarnastumise seadus, nagu seda ühes raamatus üldmõistena nimetati.

Parempoolsed on vasakpoolsetele ette heitnud, et vasakpoolsed on tigedad. Seda võib mõista, kui vasakpoolsed esindavad rohkem nende huve, kellel on elus halvemini läinud. Martna teeb ise teravat kriitikat ja peab kahtlaseks seda, kui kodanlane sotsialisti kiidab. Aga Martna kõige tigedam ei ole, vähemalt raamatusse valitud kirjutiste põhjal otsustades. Ta tunnustab oma vastase Tõnissoni saavutusi Grenzsteiniga võrreldes. Ta suudab vaimustuda nii lapsepõlve kodu kasepuust kui ka masinatest. Kui romantismile oli omane masinatevaenulikkus, nagu see väljendus Ruskini raamatus „Arhitektuuri seitse lampi“, siis Martna pidas töölisliikumise algusaegade masinavaenulikkust veaks, kuna masinad kergendavat töö tegemist. Martna väljendub raamatu esimeses pooles, nagu oleks ta realismi pooldaja, aga hiljem mälestusi rääkides iseloomustab Venemaa ja Eesti varast sotsialismi romantilisena. Kõige kindlama vastuse annab siin vast, et vasakpoolne kirjanik Eduard Vilde oli puhas realismi esindaja.

Saatesõna mustand

Lugesin saatesõna, mis ma olin ühele raamatule kirjutanud. Saatesõna lõpus toimus pööre, et see, mis eelnevas lõigus kirjas on, on siiski vale. Kui ma seda saatesõna kirjutasin, oli mul veel selline kirjutamisstiil, et jätsin vale variandi ka alles. Hiljem oli stiil muutunud. Nüüd kustutasin lõpu ära, et ei oleks vastuolusid. Saatesõnale järgnes kapis veel terve pakk vihikuid, sest olin alles pärast saatesõna mustandi kirjutamist koostatava raamatu autori paksemaid teoseid lugema ja nende kohta märkmeid tegema hakanud. Sain ema jutust aru, et ta on vist ühe vihiku ära visanud. Ütlesin, et neid ei tohi ära visata, sest kui ma vihikut ei leia, võin seda 12 tundi otsida. Mõtlesin saatesõna võrku üles riputada. Mõtlesin, et ma parem siiski ei tee seda, muidu kui raamat ilmub, siis seda ennast ei osteta.

Arhiivi mõjul

Lugesin blogi arhiivi aastast 2009. Siis oli mul kombeks, et kui mul ei olnud lisaks unenägudele muust kirjutada, siis kirjutasin iga päev mõttekäigu. Ja neid oli praegu väga meeldiv üle lugeda. Seetõttu otsustasin, et kirjutan täna ka mõttekäigu ja võibolla tuleks see komme üldse taastada. Blogis olen nüüd selle võrra ka vähem kirjutanud, et osa asju kirjutan feisbukis, kus tundub olevat rohkem lugejaid. Eile kirjutasin feisbukis saksakeelsest ajaleheartiklist, mille järgi inimesel saab olla 5 väga intiimset sõpra, 15 lähedast sõpra, 50 head sõpra, kokku kuni 150 sõpra, rohkem vaevalt, sest inimese teadvus olevat selline. Mõtlesin, et sõbrad ei pea olema tingimata inimesed. Mõnel on sõbraks koer või kass, mõnel viin ja tubakas, mõnel raamatud, konkreetne raamat võib olla näiteks Piibel. Minu püsivad sõbrad on minu blogi, postkast, voodi ja kirjutuslaud. Paljudel on feisbukis rohkem kontakte kui 150, mõnel neljakohaline arv. Aga kui ma feisbukki kirjutan, siis ma ei tajugi seda väga 122 inimesena, vaid kui ma kirjutan korraga ühe postituse, siis ma kirjutaks justkui nagu ühele adressaadile. Erinevad kasutajad oleksid nagu lihtsalt ühe inimese erinevad omadused. Programm teeb kasutajad üksteisele sarnaseks, andes igaühe kohta ühesuure näopildiruudu ja lisades igaühe postituste alla ühesuguse laikimisnupu. Aga feisbuk on mulle kaugem sõber kui blogi, sest seal saan ma teistest madalamaid hindeid ja vahel isegi sõimata. Postkast võib tunduda ühe isikuna, kui ma vanu kirju üle loen, aga kui saadan kirju erinevatele listidele, siis oleks üks list nagu üks sõber. List, kuhu kirjutan sagedamini, on lähedasem sõber. Karupoeg Puhhi raamatus eristati Jänese sõpru ja sugulasi. Täna pidin väikest sugulast Tõnist hoidma. Ta tahtis ehitada garaaži, nagu oleme varemgi teinud. Küsisin, kas ta rohkem sõidukeid ei taha. Talle piisas ühest. Vahel on varem terve ranitsatäis mänguautosid põrandale kallatud ja muid mänguasju veel kõrvale. Täna võtsin lisaks välja ainult ühe auto, et ise ka garaaž ehitada. Tõnisel oli oma kodust kaasa võetud sõiduk. Aga see ei olnud auto, vaid õhusõiduk. Küsisin seetõttu, et võibolla Tõnis ei ehitanudki garaaži, vaid angaari. Kontrollisin sõnaraamatust, et lennukeid hoitakse angaaris. Tõnis ehitas oma angaarile ka põranda ja mina lisasin sellele nurgatornid. Pärast maalisime vesivärvidega ja joonistasime pastellidega. Tõnist kiideti, et ta on joonistamist palju juurde õppinud. Mind ka kiideti, kuigi ma ei pea oma joonistamisoskust oma vanuse kohta kõige paremaks. Joosep tahtis vahepeal kõik enda joonistatud pildid oma koju viia, aga Tõnis tahtis, et tema pildid oleks minu käes. Ma lubasin ka, et ma hoian need alles. Aga pakkusin võimalust ka osad koju viia, mida Tõnis ei tahtnud kasutada. Täna ta viis koju vist ühe riidetaskuräti. Muidu tema kodus kasutatakse rohkem pabertaskurätte. Ma pole kunagi kasutanud.

Referaat keisrist

Vaatasin sahtlit läbi. Sealt tulid välja ülikooliaegsed uurimistööd. Ühte referaati olin hakanud kirjutama õppejõule, kelle olemasolu polnud mul praeguseks üldse meeles. Üliõpilastele oli pakutud võimalust kirjutada ajakirjas avaldatud artiklite kokkuvõtteid. Olin kirjutanud ükskord referaadi raamatu "Aleksander III" kohta. Mul oli meeles, et Aleksander III oli liberaalsem valitseja kui talle eelnenud Aleksander II, aga Aleksander III-le tehti rohkem atentaate. Aga referaadist avanes teistsugune pilt. Selle järgi olid Aleksander III-l üleloomulikud võimed. Ta tekitas kahe asja kokkusattumusi. Ta jäi Vene kodusõjas kaotajaks, kommunistid võtsid ta vangi ja lasid maha. Natuke enne kinnivõtmist nägi ta oma saatust ette, aga oli täiesti rahulik. Panin selle referaadi oma blogisse. Aga referaadiga oli kaasas üks kahjulik täiendus, mis hakkas blogist sõnu kustutama. Võtsin referaadi uuesti maha. Aga Klaus ütles, et sellest täiendusest ei saa ma kunagi lahti, see kustutab mul ühe sissekande teise järel. Läksin arhiivi. Tahtsin vaadata sedelkataloogi. Aga mulle tuli meelde, et seda enam ei täiendata, uuemaid asju tuleb vaadata arvutist.

Must mantel

Istusin klassis 306 viimases pingis. Eelviimasele lauale oli kirjutatud spikker. Terve laud oli tähtedega kaetud, õpiku tekst oli sinna kantud sõna-sõnalt. Et see õpetaja lauani ära ei paistaks, ei olnud kirjutatud pastakaga, vaid oli trükitud. Mõtlesin hakata õpikust ülesandeid lahendama. Õpetaja küsis ühelt poisilt tema kontrolltöös kirjutatu kohta selgitust. Poiss ütles, et ta ei mäleta. Mõtlesin, et kuigi ta ilmselt ei mäleta sellepärast, et ta pole seda asja selgeks õppinud, vaid maha kirjutanud, võib mälestus ka päriselt tuhmuda, nii et kontrolltöösse ausalt kirja pandut vahel samuti ei mäleta.

*
Täna pidi toimuma kooli lõpupidu. Mõtlesin, et läheks keskkooliklassi lõpupeo asemel põhikooliklassi omale, sest seal klassis käisin kooli jooksul kokku rohkem aastaid. Mulle tuli meelde, et ma olen musta mantlit tõesti ühe korra kandnud. Ema oli üks päev soovitanud selle mul selge panna, öeldes, et ma olen seda vist varem ka kandnud. Aga sel korral, kui olin kandnud, oli olnud talv, hiljem oli ema soovitanud sooja ilmaga. Ema oli toimetanud minu magistritööd. Lugesin, et kui olin kirjutanud, et Hitleri sõnul oskas Mussolini palju keeli ja ei olnud kunagi kedagi petnud ning Hibberti sõnul oli Mussolini mõnevõrra petis, siis ema oli Hibberti refereeringus ühe sõna välja vahetanud. Olin enda kirjutatut palju kordi üle lugenud, see oli mulle pähe kulunud, seetõttu oli mul raske parandusega leppida. Ema parandus muutis refereeringu umbkaudsemaks, miks siis üldse täpse leheküljenumbriga viidata? Täna pidid olema ühe sugulase matused. Parandati, et teise sugulase. Esimene sugulane maeti juba varem. Aga minu meelest, kuigi tema matused oleks nagu juba toimunud olnud, oli ta praegu ka elus.

Laenutused 2013

Eelmine aasta laenutati minu autoriõigusega raamatuid 309 korda. Avaldust hüvitise saamiseks tasub kirjutada laenutuste arvu teadasaamiseks, hüvitis ise on nullilähedane. Minu isa laenutuste arvu näidatakse leheküljel www.ahf.ee tegelikust väiksemana, sest ta unustas avalduse viimati ilmunud raamatute kohta õigeaegselt esitada.

Hispaania avangu vahetusvariant

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 (Seda varianti nimetas treener kunagi minu põhirelvaks.) dc 5. 0-0 f6 6. d4 ed 7. Rd4 c5 (On juhtunud, et mängitakse Oc5, mille peale 8. Lh5+ võidab viguri.) 8. Rb3 Ld1 9. Vd1 Od6 (Kaitseb käigu Of4 eest. Mõnes mängus on jäänud ettur c7 ette või siis musta liputiiva nupud puntrasse.) 10. Rc3 b6 11. Oe3 Ob7 12. f3 Re7 13. a4 0-0 14. a5 b5 15. Rc5 (Valge agressiivsema käigu peale jättis must etturi ette. Käigu b5 tegematajätmisel ähvardas ka Ra4. Edasimängimisel valge võitis.)

Kokkuvõttev käsikiri

Olin koostanud raamatu käsikirja. Selleks olin kasutanud ühte "Loomade elu" köidet, millest olin teinud kokkuvõtte. Olin lisanud ka enda tehtud foto ühest loomast. Fotole mahtus ainult pool looma, rahva nõudmisel olin sellele külge liitnud ka foto looma teisest poolest. Aga kokkuliidetud pildile terve loom veel ikka ära ei mahtunud. Ema oli käsikirja toimetanud. Korraks toimetatud käsikirjale pilku heites märkasin juhuslikult veel ühte viga. Ühe i pealt oli täpp puudu. Siis nägin, et ema oli täpi siiski lisanud, aga väga nõrgalt ja ei olnud lehe servale vastavat märget teinud. Mina nüüd tegin. Olin käsikirja pannud ka ühe Hennu unenäo, mille ta oli mulle jutustanud. Ema tegi nüüd Hennule märkuse, et see unenägu on ropp. Unenägu käis ühe sportlase kohta. Ütlesin, et see unenägu tundub jah kahemõtteline, aga kui tast õigesti aru saada, siis ta ei ole ropp. Sportlase nime tõttu võis unenägu ropum tunduda, aga tal oli kogu aeg selline nimi. Leidsin lahenduse, et mainida ainult sportlase perekonnanime. Eesnime olin juba varem algustähega asendanud.

*
Meiega koos oli õppima hakanud uus üliõpilane. Ta oli võtnud kaasa puulauad, mida tahtis kasutada suuskadena. Õppejõud ütles, et seadus ei luba nii pikki suuski tarvitada. Need tuli lühemaks saagida. Üliõpilane rääkis õppejõuga. Üliõpilase jutu järgi oli tal harjumus, et eksamitel läheb ta alati vastama esimesel võimalusel. Selle põhimõtte oli ta omandanud osalt oma isalt ja osalt Jaan Tõnissonilt. Mõtlesin, et kahju, et mul sellist harjumust ei olnud, kui ma veel õppisin. Üliõpilasel oli mingi haigus, mis pani teda pidevalt ägedalt žestikuleerima. Õppejõud žestikuleeris samuti, aga rahulikumalt. Žestikuleeriv üliõpilane näitas vahepeal sõrmega minu poole, mis võis tähendada, et ta mõtleb minust, kuigi ta rääkis teisest asjast.

*
Mängisin arvutimängu. Panin paika klotsi ja valisin, kuhu panna järgmist. Ma ei pannud teist konksukujulist klotsi paika nii, et ta täidaks esimese klotsi ümbritsetavat pinda, vaid et ta haaraks uut ala. Öeldi, et nüüd ma tungisin teise riigi vetesse, seetõttu võib teine riik nüüd teha korrga kolme käigu asemel neli.

Nagu rahvast täis ruum

Vaatasin, et võrguaadress, millel sai blogisissekandeid kirjutada, ei olnud enam ingliskeelne, vaid venekeelne. Venelasi ma ei pidanud usaldusväärseteks. Aga venekeelse aadressi peale olid suunanud vist vennad, kes teadsid, et venelased on häid täiendusi programmeerinud. Võibolla oli tegemist demokraatlike venelastega. Mängisime mänguloomadega. Mänguloomadega mängiti sõjakäigud läbi, pärast seda pidi iga sõjakäik järjest täiuslikum olema. Panin mänguloomi püsti. Üks vene naine tahtis, et ma paneks kiskjad teist pidi. Ta arvas, et kiskjad on Venemaa esindajad ja peavad olema näoga Eesti, mitte Venemaa poole.

*
Olime Paides. Puudutasin käega lampi. Lambikuppel tuli küljest, kuigi pirn jäi lakke. Küsisin, kuidas kuplit tagasi pannakse. Ema pani selle tagasi. Peenral kasvasid maasikad. Mõtlesin, kuidas ma maasikad ära tunnen, kui iga mari on erinev. Sõin neid. Ühe sülitasin välja, sest selle peal oli palju väikseid ussikesi. Mõne ussikese olin juba alla neelanud. Paide vanaema ütles, et kõik tahavad, et süia tehtaks, aga keegi peab süia tegema.

*
Olin oma arvutipostkastil ammu teiste kasutajate tulukesed välja lülitanud, aga täna nägin, et need jälle põlevad. Korraks nägin Helina tulukest, siis muutus see ühe teise inimese omaks. Otsisin kohta, kust tulukesed uuesti välja lülitada. Nägin nime Tartu Tulve. Algul arvasin, et väljalülitamine käib selle alt. Aga ma ei hakanud proovima, sest sain juba aru, et see on hoopis inimese nimi. Väljalülitamisvõimalus oli ära kaotatud. Mul oli postkasti kogunenud väga palju kontakte. See oli nagu rahvast täis ruumis viibimine. Hakkasin vaatama filmi. Sai valida variandi subriitrid A või siis suuremad subtiitrid B. Valisin variandi B. Seal olid subtiitrid suuremate mõõtudega, aga selle võrra oli vist sõnu vähem tõlgitud. Mõtlesin, et võin pärast varianti A ka vaadata. Jätsin filmi seisma ja läksin kööki. Andsin emale ühte rohtu. Ema hakkas pikalt rääkima. Ta ütles, et rohi pani teda lobisema. Mind oli see rohi filmi vaatama pannud. Läksin filmi vaatama tagasi. Isa polnud veel üles tõusnud. Teises ruumis ajasid ema ja Tõnu juttu. Kuulsin, et Tõnu halvustab kedagi. Mõtlesin, et kui kedagi halvustatakse, siis tavaliselt mind. Läksin küsima, millega Tõnu rahul ei ole. Tõnu vastas, et isa arvuti tuleb panna suurde tuppa. Ütlesin, et ma ei saa rahvast täis ruumis töötada ja isa ka mitte. Üks vend ütles selle peale, et pühade ajal ei pea töötama. Mina ütlesin, et aga homme võib töötada. Tõnu hakkas selle peale laulma: "Täna sööme komme ja homme sööme komme..." Ütlesin, et seda ma arvasin.

*
Mängisin Joosepiga palli. Viskasime palli üksteisele üle suure toa laua. Iga viske juures nimetasin selle järjekorranumbri koos erineva meie kooli direktori nimega. Mina sain viskeid rohkem kätte kui Joosep. Kui Joosep kätte ei saanud, siis ütlesin, et see on minu viga, ma tegin liiga lühikese viske. Pärast kümnendat viset ma enam visete kohta midagi ei öelnud. Pille tuli ja proovis ka palli püüda, aga ei saanud kätte. Villem tuli mängule lähemale. Ütlesin, et nüüd ta võib pihta saada. Joosep kartis rohkem, et Pille võib pihta saada.

Esimese maailmasõja puhkemine

Praegu ma tahaks kõige rohkem blogisissekannet kirjutada. Aga kõik asjad, millest võiks kirjutada, on sellised, mida ei taha välja lobiseda. Võibolla tuleb veel mõni teistsugune asi meelde. Vaatasin dokumentaalfilmi või midagi selletaolist Esimese maailmasõja puhkemise kohta. Seal oli kõige halvem asi, et räägiti nii tähtsate nägudega. Ma ei saa aru, kuidas saab asjadest, mida suurem osa inimesi on koolis õppinud, nii tähtsa näoga rääkida. Tegelikult tuleks kirjutada sellest, mis oli saates kõige parem. Aga ma ei ole kindel, mis see oli. Üks asi, et sai varem õpitut meelde tuletada. Ja sealt sai ka sellist informatsiooni, mida ma pole vist varem kuulnud. Vanad kroonikakaadrid olid paremad kui tähtsate nägudega ajaloolaste omad. Oli ka lavastatud kaadreid, mis olid kroonikakaadritest halvemad. Tegelikult see saade ei olnudki heade asjade kohta. Hea oli ehk see, et sõja puhkemist kahetseti.

Nimelised kommid

Eelmine nädal olid toimunud ülikooli sisseastumiseksamid. Lugesin ajalehest, et Reeli oli astunud pärast ajaloo lõpetamist uuele erialale. Läksin ruumi, kus olid minu klassikaaslased. Mina kedagi ei kallistanud, aga pärast mind saabujad hakkasid Martinit kallistama. Erinevad kallistused olid erineva tugevusega. Lauri K. rohkem puudutas. Me olime juba üsna vanad, aga osad olid alles ülikooli astunud, sest nad tegid seda teist korda. Küsisin, kas eelmine nädal tegi pool meie klassist eksameid. Mõtlesin, et osad tegid vist eksameid mitte sisseastujatena, vaid üliõpilastena. Inglise keele õpetaja rääkis, et mõned inglise keele õppijad on lünkharjutuste struktuuri täielikult selgeks õppinud, seetõttu tuleb ülesandeid muuta. Tal olid anonüümsed õpilased, kes õppisid interneti vahendusel. Õpetaja küsis, kes oli nii taiplik, et enne viimast tundi ettevalmistuseks ühte telesaadet vaadata. Üks poiss vastas, et tema vaatas, aga ta vaatab seda saadet alati. Mõtlesin, et kooli ajal ma tegin lünkharjutusi põhimõttel, et need kaelast ära saada, aga nüüd hakkan tegema sügavalt mõeldes. Kasutan selleks vanu töövihikuid. Teen uuesti ka juba täidetud lünkadega harjutusi, mõeldes, kas lünk on täidetud õigesti või valesti. Läksin istusin maja ukse ees. Jõest kostis veepladinat, sest seal ujuti. Lootsin, et väikseid lapsi kohe üle pea vees ujuma ei õpetata. Eemalt tuli suur must koer. Ütlesin, et alistun, hakates koera eest majja minema. Uks avanes nii aeglaselt, et kartsin, et koer jõuab enne kohale, kui ma majja sisse saan, aga mina jõudsin siiski enne. Kõndisin mööda treppi. Koristati peonõusid. Võtsin trepi kõrvalt kätte söömispulki. Noad olid teravad, seetõttu pillasin pulgad maha. Üks naine ütles mulle midagi. Ma hästi ei kuulnud, seetõttu ma ei teinud tema jutust välja. Naine läks ära, aga tuli varsti tagasi. Ta kutsus mind ühte tuppa kaasa. Ta ladus seal minu peo peale komme, nimetades iga kommi puhul mõne minu perekonnaliikme või vennanaise nime. Ilma paberita martsipani pillasin maha. Aga siin ruumis oli puhtam põrand kui trepil, seetõttu võis martsipani vist sellest hoolimata süia. Ütlesin seda üles korjates, et mul on käed praegu väga lõdvad, ma pillan kõik asjad maha. Naine kordas seda, mida ta oli trepilgi öelnud, et ma võin need kommid entsüklopeedia vahele panna. Ja lisas, et pärast saan ma need tagasi. Küsisin, kuidas ma need tagasi saan, kui tema annab need mulle. Kui olin juba küsinud, siis mõtlesin, et ta on nii noor, et võis vist ikka öelda sina, mitte teie. Naine vastas kummalise häälega, et sellepärast, et tema annab need mulle.

Kiire eksam

Olin öelnud, et mul on asjade kohta oma arvamused. Üks vabadusvõitleja oli mind selle eest kritiseerinud, põhjendusega, et sõja ajal ei saa isiklikku arvamust olla. Mõtlesin vastata, et mõnel teisel puhul saab. Lugesin selleks pabereid läbi, et leida kohta vabadusvõitleja sõnadega. Ma olin lasknud ennast ühe esinduskogu liikmeks valida, aga ei olnud selle liikmena kordagi sõna võtnud. Varem oli mul võimalus valimistel palju hääli saada, sest kirjutasin sageli poliitikast, aga nüüd poleks enam nii palju hääli tulnud. Istusin oma sahtlis ja lugesin vanu vihikuid. Isa ja ema tahtsid kõrvalt ka neid vihikuid vaadata, eriti isa, aga ma keelasin. Tõmbasin sahtlit koomale.

*
Lõppes kunstiajaloo loengukursuse viimane loeng. Ma ei pidanud seekord eksamiks õppimiseks konspekti põhjal tabelit kirjutama, sest olin konspekteerinud kohe tabelina. Järgmine päev hakati juba inimesi eksamineerima. Kui mind oleks vastama kutsutud, siis oleksin keeldunud, öeldes, et ma arvasin, et antakse nädal aega õppimiseks ka, mitte ei küsita kohe loengukursuse lõppemisel. Vastama läks üks tüdruk. Oli näha, et ta on minust eeskuju võtnud, sest ta vastas naljatoonil, kasutades iga lause algul refräänina ühtesid ja samu sõnu. Ainult et ta ei saanud aru, et ta vastab nii vaikselt, et ma ei kuule. Teisena vastaja vastas samuti minust eeskuju võttes. Järgmist vastajat valides ütles õppejõud: "Ahah, Simo!" Otsustasin, et ma ei tee välja.

Joodik

Joodik muudkui jõi ja jõi
ja jooki majja juurde tõi.

Ajalooteadus ja ajaloo aine

Mul oli magistriõppe diplom käes, aga magistritöö kirjutamine oli alles pooleli. Mul ei olnud selle lõpetamiseks millalgi aega, sest võtsin kogu aeg uusi töid ette. Mõtlesin, et kui praeguse töö valmis saan, siis lähen ülikoolist küsima, ega ma ei ole veel õppeaega ületanud. Kui ei ole, siis ei võta ma uut tööd, vaid kirjutan magistritöö valmis. Ütlesin, et mul oli eelmise uurimistöö teema fašismi ainestik ajalehtedes ja praegusel fašism ajalehtedes, aga ma ei tea, mis neil vahet on. Poiss, kellele ma seda ütlesin, vastas kurja häälega, et ma saan alles nüüd aru, et ajalugu ei ole kõige kergem, vaid kõige raskem teadus. Ta ütles seda sellepärast, et olin koduleheküljel kirjutanud, et läksin ajalugu õppima sellepärast, et see oli minu jaoks kõige kergem aine. Mõtlesin, et ajaloo aine ja ajalooteadus ei ole üks ja seesama, sest osadest ajaloo õppijatest ei tule teadlased, vaid õpetajad. Kui ajalugu on raske, siis ta ei ole sellepärast minu jaoks raske, sest mul on just ajalooanne.

Argumentide meeldetuletus

Endised Euroopa Liitu astumise vastased räägivad, et vastuseis oli viga, sest Venemaa on hullem. Aga ma võitlesin Euroopa Liitu astumise vastu muuhulgas sellepärast, et kartsin, et Eesti ja Venemaa võivad mõlemad selle liikmeks saada. Putini valitsusajal Venemaa ilmselt Euroopa Liitu ei astu, aga Jeltsini ajal ei olnud see nii selge, eriti kui Venemaa võeti Euroopa Nõukogu liikmeks. Putinile võib järgneda uus Jeltsin, kelle ajal koostöö võib tihenema hakata, aga siis võib tulla jälle uus Putin, kes nõuab koostöölepingute talle sobivate punktide täitmist. Viisavabaduse kehtestamine on olnud tõsiselt päevakorral ka Putini ajal ja vajus tahaplaanile Ukraina sõja tõttu. Kui viisavabadus ajutise vaherahu ajal teoks saab, võidakse Eestisse saata ükskõik kui palju "separatiste". Kui Eesti otsustusõigusest loobub, ei saa ta selliseid protsesse takistada.

Buss viis minema

Lugesin malelehte. Mõtlesin, mis käigu ma seal toodud seisus teeks. Trükitud oli sama käik, mille mina oleks teinud. Järgmisi käike ma oma peaga ei mõelnud, vaid lugesin ajalehest. Rääkisin ka isale, mis käigu ma oleks teinud. Kui isa õhtul koju tagasi tuli, ütles ta, et oli ka töö juures sellest käigust rääkinud. See ei olnud tavaline, et õige käik oli vangerdus, kui vangerdusseisu ees ei olnud enam ettureid. Vaatasin partiid edasi. Hakkasid tekkima matiähvardused. Vanker lõikas ära ratsuliini, kui vankriliinil oleks lipp peale pandud oleks see olnud matt. Üks kuningas käis keset lauda, ja see oli õige käik, sest teda ei saanud järgmisel käigul tulistada. Vastane alistus. Olin saanud pikal maleturniiril tulemuse miinus üks. Minu kohta oli öeldud, et ma muudkui nühin Tartu turniire. Olin teel maleturniirile. Enne selle algust sisenesin bussi, et käia bussi wc-s. Aga buss pani uksed kinni ja hakkas sõitma. Lisaks wc-d selles bussis ei olnud. Mõtlesin, et Tartus on üle ühe peatuse, saan järgmises peatuses välja. Nägin aknast tee ääres seisvaid noori. Kui internetis oli kirjutatud, et miks kõik mehed käivad ilma särgita, siis ma polnud sellest aru saanud, sest see mood ei olnud veel minuni jõudnud. Aga nüüd nägin, et suurem osa tee ääres seisvatest poistest on ilma särgita. Poisid olid paljamad kui tüdrukud. Vallikraavi tänava otsa moodi kohas oli wc, mille uks lähenemisel avanes. Aga sisse ma ei pääsenud, sest ta avanes ainult osaliselt, seejärel sulgus uuesti. Maapinnal oli toit ja istusin koos tüdrukutega selle ümber. Üks tüdruk kaebas, et miks ta peab wc-sse sisenemiseks laskma pilusse mündi, miks ta ei või niisama sisse saada. Üks poiss tahtis panna lauale kooki, aga pillas selle maha. Ta süüdistas mind, et kook kukkus minu süü tõttu. Mina süüdistasin teda, et tema pillas koogi maha.