Bacon

Francis Bacon. "Uus Atlantis. Valik esseid". Inglise keelest tõlkinud Karin Suursalu. "Loomingu Raamatukogu" 2004/40. Tallinn, Perioodika AS. 56 lehekülge.

"Loomingu Raamatukogu" meil tänavu aasta enam kodus ei käi, sest riiulis pole ruumi. Aga sellepärast ei pea vähem lugema hakkama, sest mul on veel suurem osa vanu numbreid läbi lugemata ja uusi saab võtta raamatukogust.

Baconi raamatut lugedes mõtlesin vahepeal, et kui selle läbi saan, siis ei hakka selle kohta blogisissekannet kirjutama. Aga kui jõudsin kohani, kus autor ise soovitab inimestel reisidel rohkem märkmeid teha, siis mõtlesin, et ma võin neid teha ju raamatu kohta.

Selle raamatu lugemine on nii ajas kui ka ruumis rändamine. Bacon elas Inglismaal 16.-17. sajandil. Järelsõnas ütleb Enn Soosaar, et Bacon kirjutas osa teoseid inglise keeles, aga tõsisemad ladina keeles. Varem olen lugenud, et alles Saja-aastase sõja ajal 14. sajandil hakati Inglismaal kirjutama prantsuskeelsete raamatute asemel ingliskeelseid. Inglise keel tekkis vallutajate prantsuse keele ja vallutatute anglosaksi keele kokkusulamisel, viimast on nimetatud küll ka vanainglise keeleks. Paistab siis, et ladina keel pidas Inglismaal prantsuse keelest kauem vastu. Kuigi kui Prantsusmaa tõusis Euroopa juhtivaks riigiks, siis vahepeal võibolla prantsuse keele mõju seal uuesti tugevnes, sest see oli Euroopa rahvusvahelise suhtlemise keel Napoleoni languseni.

Kunagi lugesin ühte "Loomingu Raamatukogu", mis koosnes naljajuttudest. Ühest naljajutust jäi meelde, et kasutati palju konstruktsiooni, et meil on see, meil on teine. Baconi raamatusse on pandud üks utoopilis-ulmeline teos ja mõned lühemad esseed. Utoopia osas on kasutatud lehekülgede viisi samasugust "meil on" konstruktsiooni.

Järelsõnas öeldakse, et teaduses on Bacon tähtis eksperimendi tähtsustamise poolest. Mõtlesin, et raamatu kirjutamine ja avaldamine on ka eksperiment - milliseid mõtteid kirjutamise käigus juurde tekib ning kuidas lugejad ja arvustajad raamatu vastu võtavad. Mõne raamatu kohta kirjutab mõni arvustaja, et seda ei tohtinud välja anda. Aga kuidas peab autor ilma eksperimenti tegemata sellisest reaktsioonist teada saama? Eriti kui käsikirja lugejad annavad vastupidise soovituse käsikiri trükki anda? Eksperiment on ka raamatu lugemine - kas see autor meeldib, kas jääb midagi meelde ja kui kauaks, kas raamat tekitab vastavateemalisi unenägusid. Seda raamatut hakkasin lugema teises raamatus esineva viite tõttu samale autorile, aga selle viite teemat ma raamatust ei leidnud.