Vaidlused apteegis

Olin apteegis. Seal ootas hulk inimesi järjekorras, aga see oli korrapäratu ja ma ei olnud kindel, kus on järjekorra lõpp. Pealegi inimesed veel muutsid asukohti. Ühel hetkel olid minust ees ka väiksed tüdrukud. Neid ma polnud natukese aja eest veel näinud, seetõttu ütlesin neile, et nemad läksid küll minust ette. Tüdrukud vaidlesid vastu, et nad olid siin kogu aeg. Ütlesin, et võibolla ma pean siis uued prillid hankima. Tüdrukud lahkusid midagi ostmata. Võibolla nad olid siis arvanud, et kui nad ei osta, siis nad võivad rutem kassa eest vaatamas läbi käia. Kui kätte jõudis minu kord kaupa küsida, olin jäänud ruumi apteekriga kahekesi. Ta ütles, et ma pean näitama dokumenti. Mõtlesin, et seda mul ei tulnud pähe kaasa võtta. Aga kui kotti vaatasin, leidsin sealt siiski isikutunnistuse. Esitasin selle apteekrile. Ta ütles, et sellega osta ei saa, mul peab olema tema apteegi ostukaart. Vastasin, et esitasin ametliku riikliku dokumendi, sellega peab osta saama. Aga apteeker ei andnud järele. Ta ei hakanud mulle ka ostukaarti vormistama. Võibolla oli asi selles, et see oli venelaste apteek ja mina olin eestlane. Või tahtis ta mind karistada selle eest, et ma olin siin kõigiga vaielnud. Apteeker ütles lause, mis võis tähendada, et kui tunnistajaid ei ole, ei pea ta müüma. Mõtlesin, et saadan siis ajalehele kirja. Ma ei teadnud ainult, kas nimetada seda apteeki Sillamäe apteegiks või oleme Tartus. Väljusin majast, et minna koju. Üllatusega märkasin, et apteek asub Sõpruse silla kõrval. Olin tulnud siia teise silla kaudu, aga nüüd teadsin, et saan teine kord kõndida otsemat teed. Hakkasin üle silla kõndima. Aga märkasin, et teiselt poolt jõge paistavad kirikutornid. Siis ma ei olnud vist sellel jõe küljel, kus olin arvanud end viibivat. See polnud vist siiski Sõpruse sild, vaid üks teine pikk sild, võibolla kuskil Supilinna kandis.