Aafrikast ja Ameerikast

Lugesin "The Economisti" 19.-25. novembri numbrit, sest see oli raamatukogus virna kõige pealmine. Kõigepealt lugesin huvitavuse alusel artikleid Aafrika kohta, seejärel lugesin Ameerika Ühendriikidest, aga mitte huvitavuse pärast, vaid et lugeda järjestikustelt lehekülgedelt. Üks artikkel oli Ghanast. Seal öeldi, et see oli esimene Aafrika riik, mis aastal 1957 iseseisvus. Ma peast ei tea, võibolla ta selle aastanumbri sees oli esimene, aga nii palju ma Aafrika ajaloost mäletan, et Libeeria ja Etioopia olid juba varem iseseisvad. Teine Aafrika riik, millest juttu tehti, oli vist Sierra Leone. Seal olevat väga suur korruptsioon. Politseinikud tegevat liiklustrahve, kui liikluseeskirju pole rikutud, ja kooliõpetaja toovat kooli kaasa toitu, nõudes õpilastelt selle ostmist ja hoides neid kinni, kellel pole raha. See tuletas meelde magistriõppe ajaloofilosoofia loengu E. Loone juttu, kes arvas, et geeniuuringud võivad küll tuua individuaalsed ravimid, aga koos kohustusega need välja osta.

Rohkem kui kõigi Aafrika riikide kohta kokku oli artikleid Ameerika Ühendriikidest. Kui Aafrika kohta toodi välja korruptsiooni, siis Ameerika puhul paistis vastupidi välja tsiviliseeritumaks muutumine, et surmaotsuste arv väheneb. Keegi oli võrrelnud ka Ameerikat ja Euroopat, et Ameerika ei tohtivat muutuda piiramatu sisserändega nurjunud Euroopa sarnaseks. Palju oli juttu Ameerika presidendivalimiste tulemustest. Trumpi iseloomustati, et ta muudab väga kiiresti seisukohti. Sorokini arvates oli oma sõnadest taganemine iseloomulik 20. sajandile, kuid ta lootis 21. sajandiks asjade muutumist. Paistab, et nii pole läinud. Eestis ollakse Trumpi võidu pärast mures seoses Eesti tulevikuga, aga seda punkti "The Economist" üldse ei maininud.