"Looming" 1/2017

Arvustused olid jälle huvitavamad kui luuletused. See võib sõltuda sellest, kes millist osakonda toimetab, sest elus olen lugenud ka vaimustust tekitanud luuletusi. Lugesin läbi kõik numbri luuletused, aga praeguseks mäletan ainult Rummo ja Rooste omi. Paremad neist olid Rummo omad, kuigi ka mitte nii head kui tema vanad luuletused. See kord oli ta luuletused koostanud lausete asemel sõnadest. See meenutas muusikat, kus korratakse hulk kordi ühte ja sama nooti ja siis tuleb ootamatult teistsugune. Rooste luuletusi iseloomustaksin, et ta on kirja pannud, mis teda hetkel vaevab, aga pole kirjutades üldse vaeva näinud. Ta on vist ka ise öelnud, et talle ei meeldi, kui luuletuse kallal on higistatud.

Arvustustest oli kõige huvitavam Arraku ja Vene kirjavahetusraamatu teemaline. Võibolla sellepärast, et olen ka ise palju kirju vahetanud või ühepoolselt saatnud, nii elektrooniliselt kui ka paberil. Ajakirjas kirjutatakse, et paberkirjavahetust jääb järjest vähemaks, see olevat muutunud teadlikuks elegantseks valikuks. Paberkirja kirjutamine nõudvat rohkem vaeva. Peab hankima marke ja kirja posti viima. Mõtlesin, et kirja kirjutamisega võib see nii olla, aga päevikut kirjutada on endiselt mugavam, kui ma ei pea ootama, millal arvuti käivitub, selle ekraani puhastama ja surinat kuulama, vaid lihtsalt võtan kaustiku kätte ja hakkan kirjutama.

"Tunas" kirjutas vist Vene, et lugejale ongi huvitavam, kui kirjutatakse endast. Aga "Loomingu" järgi Vene väldib endast kirjutamist, kuigi natuke ta on seda kirjades teinud.