Honecker

Ida-Saksamaa teine ja viimane pikaajalisem valitseja oli Honecker. Lugesin temast saksakeelsest vikipeediast ja ingliskeelsest paberleksikonist. Kõige viimane ta valitsejaametis ei olnud, kuigi tema ametist lahkumine oli juba osa demokratiseerimisest. Tema järglane aastal 1989 oli Egon Krenz. Honecker nagu nii mõnigi teine oli nooruses mingi võitleja. Mõni on võidelnud vabaduse eest, Honeckeri kohta oleks ehk õige sõna kommunismivõitleja. Ta astus Weimari vabariigi ajal 9-aastaselt kommunistlikusse organisatsiooni. Natside võimuletuleku järel 1930. aastatel kommunistlik partei keelati, aga mitte Saarimaal, kus elas Honecker, sest see polnud Esimese maailmasõja tulemusel ametlikult Saksamaa territoorium, vaid eraldi ala. Varsti toimus seal aga rahvahääletus, kus umbes 90 protsendi häältega kiideti heaks Saksamaaga ühinemine. Honecker põgenes Prantsusmaale, aga tuli sealt Berliini põrandaalust tööd tegema, kuni ta arreteeriti. Ida-Saksa esimene sõjajärgne valitseja oli Ulbricht. Ingliskeelse leksikoni järgi oli Ulbrichti tagandamine seotud sellega, et viimastel valitsemisaastatel tahtis ta Moskvast natuke erinevat poliitikat ajama hakata. Kuskil oli kirjas, et tema järglast Honeckeri peeti vähem karismaatiliseks. Saksa vikipeedia järgi oli Honeckeril veel suurem võim kui Hitleril. Aga sellega on vastuolus, et Hitleril oli päris oma riik, aga Honecker valitses Nõukogude Liidu vasallriiki. Ta ei tohtinud isegi ilma Moskva loata Lääne-Saksamaad külastada. Esimene külaskäik sinna sai teoks alles Gorbatšovi ajal. Kuigi Honecker oli Ida-Saksa valitseja, jäi tema varasem kodukoht Saarimaa Lääne-Saksamaale. Nüüd käis ta ka seal ja olevat avaldanud lootust, et ühel päeval sakslasi enam piirid ei eralda. Kuid ise oli ta Gorbatšovist vanameelsem. Kui Ida-Euroopa riigid hakkasid avama piire lääneriikidega, hakkasid kümned tuhanded idasakslased minema teisete Ida-Euroopa riikide kaudu Lääne-Saksamaale, mille peale leiti, et tuleb sulgeda piirid ka Ida-Euroopaga. Kuid rahvas muutus rahutuks, kommunistid tagandasid ise Honeckeri ja Berliini müür langes. Honeckeri tagandamist põhjendati ka tema tervisliku seisundiga. Nüüd taheti tema üle kohut mõista Berliini müüri ületajate tulistamise ja korruptsiooni eest. Honecker põgenes Moskvasse, aga Jeltsin ei olnud nõus talle varjupaika andma. Honecker varjas end mõnda aega Tšiili saatkonnas. Tšiiliga olid tal olnud head suhted, tema laps oli tšiillasega abileus. Honecker toimetati siiski Saksamaale, aga kohtuprotsess jäi pooleli, sest süüalaune põdes vähki ja leiti, et surmahaige süüdimõistmine pole humaanne. Elu viimased aastad elas ta Tšiilis. Ta ei ilmutanud tehtu pärast kahetsust. Kohtus ütles ta, et Berliini müür hoidis ära sõja ja tulistamise ohvrite arv oli väiksem kui ameeriklastel Vietnami sõjas, Tšiilis elades nimetas ta oma vastaseid veel klassivaenlasteks. Ühel varasemal korral lugesin ajalehest "Die Welt" artiklit, mille järgi Honeckeril oli Lääne vastu siiski nii palju imetlust, et võimuloleku ajal suitsetas ta sealt pärit tubakatooteid. Rahvale polnud need ilmselt kättesaadavad. Tolles loos oli juttu ka ühest Ida-Saksa julgeolekutöötajast, kes oli olnud Honeckeri isiklik kelner, aga hiljem väljendas heameelt, et liikumisvabadus on suurenenud. Keegi on öelnud, et sakslased läksid algul õhinal kaasa Hitleriga ja hiljem kommunismiga. Ida-Saksa julgeoleku kohta on olnud juttu, et see luuras eriti põhjalikult ja uppus ise enda kogutud materjalidesse. 1980. aastatest mäletan, et kõige edukamateks Ida-Euroopa riikideks peeti Ungarit ja Tšehhoslovakkiat, aga ingliskeelse ajalooleksikoni järgi oli kõige rikkam Ida-Saksamaa, mis sai Lääne-Saksamaalt abi.