Pastakaga blogi kirjutamine

Olin Paides. Ukse taha tulid võõrad lapsed. Lasin nad sisse. Hakkasin neile komme jagama. Esimesele lapsele andsin kolm kommi, järgmistele rohkem. Vaatasin oma mobiiltelefoni. Olin sinna sisestanud Siimo numbri. Kogemata võtsin sellel kõne. Aga ma ei öelnud midagi, vaid katkestasin kõne ära. Rääkisin toasviibijatele, et ma teen sõrmedega kogu aeg valesid liigutusi, ma olen võtnud juba kümme kõnet, mida ma pole tahtnud võtta. Siimo tuli nende lastega kaasa.

*
Mõtlesin, et kui olen kõigil käe ära surunud, siis ütlen, et Riinul on palavik, Riinu käsi on kõige soojem. Kristjan K-l oli ka kraadides alati normaalsest kõrgem kehatemperatuur. Kirjutasin endale vihikusse unenägu. Varem olin kirjutanud unenägusid otse blogisse, aga hiljem olin hakanud kirjutama kõigepealt paberile ja panin blogisse ainult fotosid paberile kirjutatust. Praegu kirjutasin sellist unenägu, mis oli küll minu unenägu, aga tegelikult kattus Helena räägitud salajutuga, mida ei oleks tohtinud levitada. Seda unenägu kirjutades läks mul käekiri teistsuguseks ja raskemini loetavaks. Kristjan tuli tuppa ja tal oli vihik käes. Ütlesin, et ta annaks selle tagasi, mul on kirjutamine pooleli. Aga kui ta oli andnud, siis nägin, et see oli teine ja vanem vihik. Sinna olin teinud ilukirja. Uue ja vana vihiku pastakajooned olid sarnased. Kristjan hakkas tegema muusikat. See läks järjest metsikumaks ja kiiremaks. Kui isa oleks seda kuulnud, siis ta oleks küsinud, mis jõulumuusika see on.