Mõtteid elust

Eile oli mul plaanis malet mängima minna, aga ärkasin natuke enne äratuskella helisemist ja istusin arvuti taha. Arvuti tagant tõustes oli kell juba natuke liiga palju. Siis läks mul veel vannitoas rohkem aega kui vaja ja leidsin, et enam ma mängima ei jõua. Väga kurb ma sellepärast ei olnud, sest kodus on vähem kannatusi. Õhtul saunas käisin. Seal oli inimesi, keda polnud seal ammu olnud. Paljud, kes seal varem käisid, on juba surnud. Kuna ma olen mänginud maleklubis koos endast vanemate inimestega, on paljud tuttavatest juba surnud. Aga viimastel Tartu meistrivõistlustel olid kõik vastased, kellega ma mängisin, minust nooremad. Tartus on mängijaid, kes turniiril osalemise korral võiksid minust ette tulla, aga kes millegipärast ei osale, nii olen ikkagi saanud meistrivõistlustel juba aastkümneid esikümne kohti. Mitte küll ainult esikümne kohti, vahel olen olnud ka teises kümnes. Pika male meistrivõistlustel kolmandas kümnes vist mitte. Kui ma esimest korda linna maleklubisse täiskasvanute välkturniirile läksin, siis kaotasin kõik partiid. Aga mind ikkagi kiideti. Öeldi, et stiil on mul hea, aga kogemusi vähe. Praeguseks on kogemusi rohkem. Ma pean ennast esimeses järjekorras ajaloolaseks, aga maleüritustel käin rohkem kui ajalooüritustel. Võibolla saan niiviisi liiga vähe tagasisidet. Asutasin natuke üle nelja aasta tagasi listi ajalooteemaliste arutelude jaoks, aga kuigi sinna saadetakse kirju, millele vastata, olen enda kirjadele sealt ka vähe tagasisidet saanud. Või tegelikult osa tagasisidet tuleb suuliselt, mitte listi kaudu. Ja listi saadetavaid kirju avaldan ka blogis ning annan blogisissekannetele ka feisbukis linke, sealt saan nii palju tagasisidet, et näen, mitu inimest on laikinud ja loenduri pealt umbes klikkide arvu. Kolm viimast linki, mille ma feisbukis andsin, ei ole saanud ühtegi laiki. Need polnud küll lingid ajaloorubriigile, vaid blogi teistele rubriikidele. Eile andsin esimest korda lingi unenäosissekandele, aga tänasele ei anna. Kuna unenäokirjeldused ei ole väga pikad, siis vahel olen lingi andmise asemel kopeerinud tervikteksti. Lingi andmisel on see eelis, et kui ei laigita, siis saab teada, kas vähemalt keegi klikib. Feisbukis üks mees on kirjutanud, et teda lingid ei huvita, aga üks vend kiitis, et pikkadele tekstidele lingi andmine on parem, siis ta saab ise valida, kas ta loeb, ja see ei võta ekraanil liiga palju ruumi. Mõned kardavad linke klikkida võibolla viiruste hirmus. Nüüd on minu blogile pealegi lisatud ähvardus, et see salvestab kasutaja arvutisse küpsiseid. Kes küpsiste kasutamist ausalt ei tunnista, need vast ei tundu nii hirmuäratavad. Rääkisin eile, et ravimi infolehtedele võiks kirja panna ka, mis on kõrvaltoime tõenäosus, et inimest mitte liigselt hirmutada. Vastati, et aga konkreetse kasutaja puhul võib tõenäosus olla teine.