Pärast lumesadu

Sel talvel on lumiseid päevi küll olnud, aga lumi on olnud õhuke, mistõttu polnud vahepeal suusatamist katsetanud. Vahepeal on ka lund sadanud, aga sajupäevadel on olnud sula ja teisest otsast on lumi vähenenud. Täna öösel oli lund sadanud. Vahel sajupäevadel on uni pikem, aga täna oli vastupidi lühem. Kui nägin, et lumi on paksem kui eile ja puuoksad on valged, otsustasin neljandat korda sel talvel ja esimest korda jaanuaris suusatama minna. Meilt astus läbi üks külaline, kes rääkis, et ilm on vastik porine. Mõtlesin, et mulle just lumised oksad ja suusailm meeldivad. Aga kui kraadiklaasi vaatasin ja see näitas +1, siis rahulolu vähenes, sest suusailm võib jääda lühikeseks. Kanali ääres ma radu ei näinud. Läksin sõitma kanali tagumisele küljele ja tegin ise rada. Praegu on mul kõige suurem terviseprobleem kannalõhe, aga suusatamist see ei seganud, kuigi olin segamist kartnud. Asi võib küll veel hullemaks minna. Suusatades selgus, et lumi polnud siiski nii paks kui aknast oli tundunud, sest kanali taga paistis lumest välja palju rohututte. Aga suusk libises ka nende peal. Sõitsin kanali teise otsa ja tagasi. Siis tahtsin teha sama kanali esimesel küljel, aga sinna jõudes libisemine liivasemal pinnal kadus. Proovisin algul suuski puhastada neid üksteise vastu hõõrudes, aga see sel korral ei aidanud. Siis võtsin suusad alt, et puhastada käte abil. Kui olin nad alt võtnud, ei viitsinud ma neid enam alla tagasi panna. Üks inimene oli sõitnud minu selja taga, võibolla minu tehtud rada kasutades, aga kui ma suusad alt võtsin, keeras ta ümber ja läks kanali taha tagasi.