Pärast viimast vooru

Mängisin pikal maleturniiril Vorobjoviga. Kui mäng oli lõppenud, rääkis Sven Vorobjovile, et ta oleks saanud paremini mängida, mina olen selline, kes ei vaata variante lõpuni. Ta näitas, et vastane oleks saanud kuningaga minu etturite juurde minna. Ma ei teadnud, kui vastane oleks hakanud tegema kuningakäike, siis ma oleks ehk saanud lipuga kiiremini liikuda. Aga võibolla oli vastase eelis, et tema etturid kaitsesid üksteist. Vaatasin, et meie viimase vooru partii oli kestnud üle 100 käigu, see oli veel pikem kui varasemas voorus Pedmansoniga. Peebo pani kirja nende nimesid, kes tahtsid osaleda järgmisel turniiril. Ta kirjutas need ühe ajalehe peale ja ütles, et ei võta seda koju kaasa, tal jäävad nimed meelde. Ruumis, kus oli seni toimunud turniir, algas nüüd kontsert. Kui see oli mõnda aega kestnud, siis mõtlesin, et võibolla ma ei tohi kontserdil ilma piletita viibida. Maletajad olid ruumis viibinud juba varem, seetõttu polnud neilt uksel piletit küsitud.